Virtualiseeritud värk

Selle posti idee algas juba mõnda aega tagasi, kui ma möllasin esimest korda VMwarega ja üritasin endale aru anda, mis toimub. Panin kirja sellise lause:

mul on ubuntu vmware sees, mis saab ip aadressi vmware serverilt, mis ehitab minu läpakasse oma natitud võrgu, mille liiklus läheb minu läpakale, mis saab ip-aadressi wifi ruuterilt, mis saab ip aadressi hotspoti arvutilt, mis saab ip aadressi domeeni serverilt, mis saab …

Kõige hämmastavam oli, et see kõigepealt töötas ja sisu peale mõtlesin ma alles pärast. Effekt on sama mis matrjoskadel, aga mitte tingimata nii, et seespool on väiksem kujuke. Sees võib olla vabalt täpselt sama suur kujuke, kui isegi mitte (teatud omadustelt) suurem.


Ma ei tahaks rääkida toonis VMware reklaam, aga ma ei tea, kuidas ma sellega hakkama saan. Pigem võiks enamus viiteid konkreetsele firmale võtta kui ühte erinevatest alternatiividest. Hoolimata sellest, et nad on saanud omamoodi virtualiseerimise sümboliks (parandage mind, kui ma eksin) ja juba ammustest aegadest tuletanud meelde, et sa võid oma Linuxi sees jooksutada Windowsi. Eks ma olen muud moodi ka mõjutatud, sest neil oli JAOO messil näiteks kõige coolim pastakas. Ma mäletan, kuidas üks dude tuli minu kõrval nende boksi ja ütles sõnad “I heard you had the ueber-pen here”. Inimesi on kerge endale võita, kui sul on laserpointer ja valgusdiood ühes tükis pastakaga.

VMware võimalusi hakkasin ma tegelikult rohkem uurima tükk aega hiljem. Kogu virtualiseerimine tundub olevat suhteliselt piiramatu potentsiaaliga, aga ma räägin siin antud juhul praktikast. Meil oli juba tükk aega olnud suhteliselt unustusse jäänud üks racki server, mida keegi õieti ei kasutanud ja Jaanil tuli idee, et paneks sinna Ubuntu ja selle sisse VMware Serveri ja jooksutaks seal erinevaid virtuaalmasinaid. Mõeldud tehtud. Praegune olukord on selline, et seal ühe serveri sees jookseb nüüd 7 erinevat masinat, 2 Linuxit, 3 WinXP-d, 1 Win2003Server ja 1 Win2000. Uute virtuaalmasinate lisamine on lihtne, sest alles on puhtad installid ja nendest koopiate tegemine on sama raske kui ükskõik millisest failist koopia tegemine. Võrdluseks siis XP install võtab ca 40 minutit pluss määramatu aeg, et netist kõik vajalikud draiverid leida ja installida. Viimast saadab muidugi määramatu hulk restarte ja konfimist. Lööv valem on 1 = 8 (koos nn hosti-ga). Ehk siis olemasoleva riistvara 8 korda efektiivsem kasutamine. Pole paha.

Enne kui ma räägin tähelepanekutest, mis selle setupiga kaasnesid, tahaks ma rääkida sellest ühest Win2000 masinast mille sees on Oracle dev andmebaas. See oli meil samuti juba tükk aega pinnuks silmas, sest arvuti, mille peal ta jooksis hakkas iga mõningase aja tagant kella valeks keerama ja kui sysdate sulle x aja tulevikus või minevikus kahe järjestikuse küsimise peale tagastab, siis see ei ole suurem asi rõõm arendust teha. Selgus, et VMwarel on olemas Converter, mis suudab füüsilise masina muuta imageks. Ja et see töötab. Pole mõtet vist öelda, et ta suudab seda teha üle võrgu või otse masinas või boot-cd pealt (ilma lokaaklset koopiat puutumata) ja käigu pealt muuta kettaruumi suurust jms. Ja et tegelikult suudab ta muuta image ka tagasi füüsiliseks installiks (mida me küll veel ise proovinud pole). Tulemus – meil pole enam rauaveaga masinat, aga meil on lihtsalt ja ilma uue installita tõstetud Oracle baasid midagi muutmata ringi.

Nüüd nendest XP masinastest, mis seal on. Nende setup on järgmine, kõigil on oma privaatne võrk oma eraldi domeenikontrolleriga (mis on samuti VMware Converteri abil virtuaalseks muudetud). Nad said alguse ühest paari päeva nõudsast sugugi mitte elementaarsest setupist, mida on siis arenduse jaoks kopeeritud. Ajavõit on ühe virtuaalmasina loomise versus ühe füüsilise setup tegemise vahel kusagil (pool tundi) versus (2 päeva ja riistvara). Mulle hakkavad sellised valemid lausa meeldima. Ma ei ole kasutanud muid arvutite kloonimisvahendeid, eks nad on umbes samaväärsed, aga nad nõuavad ikkagi ka uut riistvara.

Okei. Ja nüüd siis erinevad tähelepanekud:

  • Kui sa kasutad virtuaalmasinaid arenduse tegemist, siis vaata, et sul oleks piisavalt võimekas raud seal kõige all. Kompileerimine ei lähe kiiremaks, kui seda teha 3-s parallelses virtuaalmasinas.
  • Jõudluse kadu serverrakenduste puhul pole aga märgata. Meie puhul pole load nende peal muidugi ka suur. Serverid paistavad võrgus nagu nad oleks füüsilised.
  • Virtuaalmasinad vajavad nii mälu kui kõvaketast. Praegusese 7+1 setupi jaoks piisab meil 3G mälust ja 80G kõvakettast. Aga see on väga kaugel ressurssidega priiskamisest. Me veel mõtleme, kuidas siit edasi liikuda.
  • Windowsi masinaid tasub kasutada läbi Remote desktopi, mis on kordades kiirem Vmware enda consolest.
  • Converter oskab ka MS Virtual PC imageid Vmware imageks teha, mistõttu üks virtuaalne saksakeelne Win2000 sai USB toe (konkreetne Virtual PC seda ei osanud)
  • VMware Server oskab USB seadmeid “jagada”, mis andis meile võimaluse ühe USB hardware-key kasutamise mitmes masinas, mis oleks muidu olnud võimatu. Meil oli seda vaja vaid arenduse tegemiseks, aga see annab samas väga huvitavaid piraatimise ideid…
  • Väga hea viis kiirete erinevate keskkondade ja vahendite testmiseks ilma, et need muid rakendusi segaks – teed virtuaalmasina, testid, kustutad virtuaalmasina ära.
  • Image kloonimise juures kulub märgatav protsent poolest tunnist võrgu konfimise peale, sest uuel masinal on vaikimisi vana ip aadress (kui see oli staatiline, nagu ta meil oli). Aga vaja on ka uut nime.
  • Sul on kõigest hoolimata vaja litsentse, nii virtuaalne kui see ka pole.
  • Mõtle backupi peale, efektiivsuse kasvuga kasvab sama palju ka risk. Ühe arvuti surma korral sureb nüüd näiteks boonusena 7 arvutit.

Oluline märkus on ka see, et kõik meie setupi loomiseks kasutatud VMware vahendid olid tasuta. Tasuliste vahendite võimalused on loomulikult suuremad, muuhulgas nn virtuaalse vahekihi loomine, millest allpool võib olla n arv füüsilisi arvuteid ja pealpool x korda n virtuaalmasinat koos koormuse jagamisega. Aga see läheb juba liiga reklaamiks kätte. Kõige-kõige lahedam on selle juures aga ikkagi selle asja üleüldine lahedus. Geek tunneb, et tal on hea.

Ja lõpetuseks kusagil keset setupi tegemist Mareki väljaöeldud lause: “See kõik läheb jälle tagasi mainframede ajastusse, tuletage mulle meelde, miks see PC üldse hea idee oli?

5 thoughts on “Virtualiseeritud värk”

  1. Need tasulised vahendid, millest sa räägid… kas sa pead WMware Workstationit silmas, või miski muu jublakas? Aga kui Workstation, siis JAOO’l jagati meile ju complimentary litsentse, ega sa unustanud ei ole ;)

  2. Tegelt idee tekkis mitte installimise raskusest vaid sellest, et test/arendusmasinnasse installitud sodist ei saanud kuidagi lahti. Kui masinas on 6 tomcati ja veel hunnik mingit sodi mida keegi omaks ei võta siis on asi kurb.

    Nüüd annad igale soovijale oma “masina” ja las käkerdab sellega. Kui projekt lõppeb lülitad virtuaalmasina välja ja ntx aasta pärast alles kustutad selle.

    Allolev ubuntu on minu ja seda keegi ei näpi :)

    Ja kui jõudlus piirama hakkab siis saab virtuaalmasinaid ümber tõsta nii, et keegi peaegu ei märka.

    Enivei tundub, et vaatamata mõningale vastuseisule tundub see ikka hea idee olevat. Aga kes see ikka ennast kiidab kui mitte ise :)

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *