Viewsonic Viewpad 10s ja Vegacomb

Tuleb alustada sellest, et mul siiani pole tahvelarvutite jaoks use-case’i. Aga lastel ilmselgelt on. Või on siis neil sünnipäevad, liiga palju asju ja vanematel liiga vähe aega ja meelekindlust. First world problems. Igaljuhul jõudis siis nüüd kätte aeg, kus lihtsalt tuli väike kantav ekraan hankida. No vähemalt ei tundunud see nii mõttetu kui 3D teleka ostmine.

Riistvara

Kõik muidugi teavad, et mis tahvelarvuteisse puutub, siis iPad on kõige kiirem, kvaliteetsem, parem, lihtsam ja mugavam. Ega see mind tema juures häirinudki. Häiris rahanumber, mida saada tahetakse. Mõeldes kui halvasti ma lastele nende asjade eest hoolimist olen õpetanud ei tundunud sellise väljamineku tegemine sugugi otstarbekas. Laiade valikuvõimaluste tõttu on Androidi tableti ostmine muidugi ka omaette katsumus. Iseenesest mõistetavalt blokkisin ajus ratsionaalsuse, ignoreerisin “kvaliteetne androidi riistvara maksab palju” reeglit ning ostsin Viewsonic Viewpad 10s-i.
Viewpad 10s on praeguseks juba tootmisest maha võetud aga hea otsimise peale õnnestus see siiski veel Eestist poest leida. Küll palju kallimalt kui ma veebipoodides olnud hindade põhjal maksta oleks tahtnud aga psüholoogiliselt raskeim etapp – valik – oli juba tehtud. Etteaimatavalt olin ümberotsustamise vältimiseks nõus ka rohkem maksma. Täpsemaid parameetreid saavad huvilised Viewsonicu tootelehelt ise ka vaadata aga minu jaoks tähtsamad olid, et seal on korralik NVidia Tegra protsessor, 10 tolline capacitive-multitouch ekraan, wifi ja kuni 32GB MicroSD mälukaardi pesa. 16GB mälukaart tuleb boonusena komplektis veel kaasa kah.

ViewPad 10s

Ametlikult jookseb selle tahvli peal Android 2.2. Aga mitte klassikaline Android (kui mõnda neist saab üldse klassikaliseks nimetada), vaid Viewsonicu spetsiaalne, ilma Gmaili, Android Marketi ja seega ka tuhandete teiste rakendusteta Android. Lisaks sellele ei toeta 2.2 väiksemate ekraanide jaoks disainitud rakenduste automaatset skaleerimist, mis teeb ta tahvelarvutite jaoks küllaltki ebasobivaks (mitteoptimeerituks nagu Google ise ametlikult ütleb). Uuendust Androidi esimesele tahvlitele mõeldud Androidile – Honeycombile Viewsonic ei paku. Nagu ma blogidest aru sain siis seepärast, et riistvara ei vasta Honeycombi nõuetele – tahvlil puudub teine – tagumise külje kaamera. Vist oli veel ka ekraaniresolutsiooni küsimus. Honeycombi riistvara nõuete olemasolu või nende puudumise üle käis aasta esimesel poolel kõva spekuleerimine – ma ei olegi lõplikult aru saanud kas need siis olid ametlikult olemas või mitte. Aga noh, see polegi ehk nii tähtis igaljuhul ametlikku Honeycombi Viewpadile olemas ei ole.

Originaal

Pakkisin tableti lahti, ühendasin laadijaga, lülitasin sisse ja vaatasin kuidas ilus värviline lindudega Viewsonicu logo ekraanile ilmub. See vist oli ka kõige ilusam pilt mida ma originaal Viewpadis nägin. Kui detailidest rääkida siis eriliselt riivas silma kohutav back nupp ekraani paremas ülaservas. Rakendustest proovisin ainult kaasa pandud marketit. Selles pakutav oli pehmelt öeldes kasin ja ega ei tekkinud erilist soovi ka midagi otsida. AngryBirdsi oleksin võinud väidetavalt leida, Youtube player oli ka olemas, ka meiliapp ja brauser.

Õnneks on maailmas inimesed keda ametlike uuenduste puudumine ei piira ning kes on ise kokku pannud Viewpadile sobiva moodsama Androidi. See sisaldab muuhulgas kõiki klassikalisi Google rakendusi ja mis kõige tähtsam ka Android Marketit. Leidsin isegi 2 distrot – ViewComb ja VegaComb. Mõlema installi juhendid on Internetist kergesti leitavad ja jõukohased ka arvutikaugetele

Custom

Distro uuendamiseks on vaja Windowsiga arvutit ja USB A male to USB A male kaablit (huvitav, kas eesti keeles oleks korralik öelda isane USB A? ah ma parem ei hakka siia poliitiliselt ebakorrektseid nalju kirjutama). Viimast (kaablit siis, mitte nalja) Viewpadiga kaasa ei tule ja ilmselt pole teil seda kodus riiulist võtta ka. Minul igaljuhul ei olnud ning polnud ka aega ega kannatlikkust poest ostma minna. Küll oli mul üks katkine hiir ja üks üleliigne USB-A USB-B kaabel. Mõeldud-mõeldud, lõikasin hiirel saba ja juhtmel USB A poole küljest ära, keerasin samavärvilised traadiotsad kokku ja lootsin, et internetis juhendi kirjutanu ei ole olnud veidra huumorimeelega tüüp.

Esmalt proovisin end “parimaks” tituleerivat ViewCombi. Esimene mulje minu jaoks oli veidi liiga papagoivärviline ja inetu kellaga. Samuti tundus, et natuke uimane – ekraanivajutustele reageeris nagu väikse viitega ja homescreenide vahetamine polnud kuigi sujuv. Market ja Gmail olid olemas. Aga ma tahtsin enamat. Kuna juhe oli käepärast (sai küll veidi lühikesevõitu) ja install lihtne otsustasin proovida ka teist distrot.

VegaCombi installi järel lisandus uimasusele veel ka touchscreeni ebatäpsus. Juba screen locki avamine oli üsna vaevanõudev tegevus – rõngakese lukule tirimisega oli tükk tööd. Wifi parooli ei õnnestunudki sisestada, sest vajutades ekraaniklaviatuuril backspace-i tekkis paroolikasti järgemööda number 5-sid. Praktiliselt oli tahvel täiesti kasutuskõlbmatu. Olin veidi mures. Otsustasin, et panen originaaldistro tagasi. Ikka parem kui täiesti mittekasutatav aga GMaili ja marketiga tahvel.

Peale originaaldistro taastamist oli ekraani olukord niivõrd halb, et häälestust ei õnnestunud lõpetadagi. “Next” nuppu ei tabanud mitte ükski ekraanil tehtud vajutus ja ütleme nii, et ekraan sai ikka päris rasvaseks näpitud. Aga tekkis ka sportlik hasart – umbes nagu vanamehel klassikalises loos, kes oli otsustanud visa marliini vastupanu ükskõik mis hinnaga murda.

Tagasi internetti. Segus, et touchscreeni dekalibreerumine oli nii mõnelegi probleemiks olnud. Jättes kõrvale minu jaoks selgelt ebaadekvaatsed arvamused, et “see vist on akuprobleem” jõudsin foorumini, mis soovitas Viewpadi käivitada USB-host režiimis, ühendada hiir, ning selle abil kalibreerimisproge käivitada. See tegi imet – touchscreeni täpsus taastus ning säilis ka peale VegaCombi reinstalli. Samuti kadus ka ilmselt just touchscreeni halvast responsest tulenenud uimasus. VegaCombil on ka endal kalibreerimisproge olemas. Igaks juhuks kalibreerisin veelkord.

Vegacomb startup

Nüüd on tulemus korralik. Touchscreen on täpne, Honeycomb tundub töötvat sama sujuvalt nagu 2 korda kallimal Motorola Xoomil, Youtube videod mängivad. Ka fullscreeenis. Dragon, Fly ühest maailmast teise lendamine käib ilma jõnksatuseta (mis näiteks Xoomil on märgatav).

Eks aeg näitab, kas Xoomist oluliselt halvem koostekvaliteet, 3G, GPSi ning teise kaamera puudumine ka millalgi häirima hakkavad. Seniks võib vist öelda: so far so good.

2 thoughts on “Viewsonic Viewpad 10s ja Vegacomb”

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *