Kuidas teha oma maastikumäng

See on siis nüüd jutt sellest, mida me teeme siis, kui me parasjagu tööd ei tee. Et kõik ausalt ära rääkida, sai asi alguse sellest, et kevadpäevi oli vaja teha. Traditsiooniliste talvepäevade segastel asjaoludel ärajäämine oli ootused mõnevõrra suureks ajanud. Samal ajal oli meil juba mõnda aega olnud tüdimus igasugu klassikalistest kanuutamistest ja siis viskasin ma välja idee, et teeks oma geopeituse siis. Meeldiv ühendatud kasulikuga (inimesed saavad metsas ragistada ja samal ajal õpivad GPS-iga ringi käima). Mul polnud ka endal pea mingisugust GPS-i kasutamise kogemust ja nii olin ma igati valmis mängu tehnilise poole eest hoolt kandma… NOT. Aga aega õnneks oli.

Mängu sisu lühike kokkuvõte oleks selline – käi mööda metsa ja otsi sulle antud koordinaatide järgi punkte, milles leiduvad numbrid saada SMS-iga “staapi”, kes peab siis arvet selle üle, kes kui palju on läbinud ja saadab vastavalt edasijõudmisele uusi koordinaate. Boonuseks on mõnede punktide juures väike õlu ja airguni kuulikesi. Lisaks tuleb leida ja pildistada või kaasa võtta erinevaid märkimisväärseid asju.

Metsas

Kevadpäevad toimusid Toosikannu puhkekeskuses, mis oli nii mõnus koht, et ma ei saa jätta siin viidet tegemata. Igatahes, mida me siis tegime. Kõigepealt käisime kohapeal niisama kanti vaatamas ja uurisime, kas nende meelest on selline idee üldse teostatav. Selgus, et nad olid just matkarajaga algust teinud ja et see peaks sobima küll. Matkarada, muidugi, ei olnud mingi klassikaline jalutuskäik pargis. Koht, mis tundub varakevadel väga mõnusalt läbitav ja lage on põhjusega lage – hiliskevadel on see väga märg ja üldse mitte nii läbitav ala. Meil oli õnneks aega ja mets jõudis kuivada. Igatahes kohati sihte, kohati metsateid ja kohati väga pehmet maad sisaldav rada pakkus päris tähelepanuväärset vaheldusrikkust ja ei tüüdanud kordagi ära.

Siis käisime paar nädalat hiljem läbi esimese poole rajast ja märkisime GPS-iga punktid, kuhu hiljem märgid panna. Sel hetkel polnud meil suuremat aimu, mida me sinna paneme või kuidas neid leidma hakatakse. Valisime suhteliselt eristatavaid märke, piiriposte, suuremaid puid, tormimurdu, kive ja muud sellist, mida 10 meetri raadiuses väga palju sarnast poleks. Läbikäidud rada algas sihiga, kus kasvasid noored kuused, läks naabertalu prügimäelt mööda ja viis teisele sihile, mis lõppes metsaveotraktori rööbastega, milles ca pool meetrit sügav vesi. Neist sai õnneks mööda kasutades mättad, millel enamvähem käia sai. Pokumaa. Edasi atv radadele ja sealt kruusateele, millelt majani tagasi saime. See rännak ja mõistliku kaardi puudumine võtsid meid ikka üsna läbi. Punkte sai märgitud umbes 20. Tagasi koju ja teel sai üldjoontes välja mõeldud mängu sisuline külg. Ideid lendas päris kõvasti ja siit moraal: kui suurte ideedega alustada, siis lõpuks jääb sõelale päris okei asi.

Teine käik oli päev enne päris mängu ja algas koos kohaliku teejuhiga ülejäänud rajapoolde. Olime sel korral juba varustatud ka tavaaariga, mida metsa panna, jätsime maha märke ja boonuseid. Boonusteks oli airguni ammo ja mõned õllepurgid siia-sinna kuivenduskraavide truupidesse, sest ega õlu siis soojas ei pea hoidma. teine pool rada oli mõnevõrra lihtsam ja kergemini läbitav, mis võis olla seotud teejuhi olemasoluga. metsas oli ohtralt erinevate metsloomade sitta, päike paistis ja kõik oli äraütlemata kena. Pool rada käidud, täiendasime oma varusid ja läksime oma varemkäidud punkte üles otsima, et neisse siis ka nodi jätta. See oli siis esimene kord, kui me iseenda mängu mängida saime. Veendusime, et vähemalt sama GPS näitab paar nädalat varem käidud kohti endiselt samas paigas asuvat ja see andis lootust juurde, et asi võib isegi õnnestuda. Me ei teinud asjade leidmist eriti kergeks, aga samas ka mitte ülemäära raskeks. Mõned märgid olid lihtsalt puuokste küljes, mõned olid erinevates pragudes või õõnsustes. Metsas olevad õlled, mille jaoks külmkappi polnud, matsime käbide alla. Kokku läks metsa umbes 20 õlut ja punkte sai lõpuks kokku umbes 50.

Ma ei ole endiselt rääkinud, milles need märgid ise seisnesid. Tegemist oli väikeses minigripiga suletud kilekotis kollase postit lipakaga, millel enamvähem suvaline number. Nii suvaline, kui Andruse peast parasjagu tuli. Võibolla oleks võinud kasutada ka sõnu, aga me jäime numbrite juurde, need ei ole ka äraarvatavad ja on konkreetsemad.

Kontoris

Kõik märgid maas, oli aeg tagasi linna sõita ja siis algas tegelikult raske töö. Iseenesest pidin ma selle plaani juba varem valmis tegema, aga nagu igasugu tähtaegadega on, nad jõuavad kohale pigem vara kui hilja. Ma olen äärmiselt tänulik Andrusele, et me seda lõpuks koos tegime, sest see oli kahtlemata ühe aju jaoks liiga palju. Niisiis me teadsime, et meil on 5-6 tiimi, kes peaks sama rada erinevatest kohtadest alustama, et ei tekiks olukorda, kus nad pidevalt koos ringi käivad ja samu punkte otsivad. Me teadsime, et meil on metsas päris palju punkte ja et ilmselt kõik ei jõua kõikides käia. Me teadsime ka, et kindlasti ei saa me kõiki saata päris samadesse kohtadesse, sest see võtaks hilisematel tulijatel õllelootuse näiteks ära. Võtsime siis EasyGPS nimelise enamvähem kasutatava programmiga meie punktid lahti ja vaatasime neile peale. Masterplan oli peale nodi visualiseerimist selline:

Masterplan

Pealuu tähendab ammot, klaas loomulikult õlut ja elevant, et seal punktis on täielik loomaaed, kus leiab mõlemat koos.

Otsustasime teha 5 meeskonda, sest inimesi oli oodata ca 40 ja kõik ei võta osa niikuinii. Panime paika 5 rajalemineku kohta, 4 meeskonda liikusid vastupäeva, viimane päripäeva. Jagasime nende vahel punktid ära ja üritasime kõigile nodi jätta. Tegime iga tiimi marsruudi EasyGPS-iga ja printsime need välja. Seda kõike on palju lihtsam öelda, kui teha, igatahes kokku võttis see ca 2 tundi

Siis tegin Exceli faili, mis sisaldas iga tiimi jaoks omaette lehte nende punktide ja vastavate koordinaatidega. Nagu kõik muud mehed, kes mingeid formaate loovad, ei ole ka GPS-i mehed kokkulepeteks võimelised ja nii pidin valmis olema vähemalt kaheks erinevaks koordinaatide formaadiks. Ja see on kõigest kerge pinnavirvendus GPS-i maailma erinevatest koordinaadi valikutest. Aga praegune teema pole hädaldamine. Selgus, et teisendamine pole niisama lihtne, ma ei tea, kas Garmini ametlik tarkvara sisaldab sellist vahendit, millega palju koordinaate ühest versioonist teise saada, aga veebis arvavad kõik, et inimestele jubedalt meeldib ükshaaval väljakesi täita ja 1 koordinaat korraga teisendada. Niisiis jõudsin ma lõpuks selleni, et võtsin GPS Visualiseri (http://www.gpsvisualizer.com/calculators) javascripti, muutsin seda veidi ja kasutasin seda Mozilla Rhino abil kõigi meie märgitud punktide muutmiseks nii “WGS84 dd mm ss.s” kui “WGS84 dd mm.mmm” formaati. Kuidas inimesed üldse hakkama saavad ilma progemata? Ega neil vist samas ei teki selliseid probleeme ka, ilma progemata.
Samal ajal oli Andrus välja mõelnud hunniku asju, mida metsast kaasa vedada või pildistada ja valmis kirjutanud juhendi, millega inimesed teele saata. Ja siis me olimegi valmis. Kell oli 00:00 reedel, 11 tundi enne mängu algust. Jõudis tähtajaks küll ja sai magadagi.

Mäng ise

Väljavõte juhendist:

Mängu eesmärgiks on veeta aega kevadises tärkavas looduses ning päästa maailm. Kõige tublimat meeskonda premeeritakse.

[/—/]

Mängu põhimõte
Loodusesse on peidetud hulk võlunumbreid, mis on vaja loodusest üles leida ning saata SMSi teel usaldustelefonile. Iga saadetud võlunumber aitab maailma päästa. Seega mida rohkem õigeid numbreid saadate seda rohkem maailm pääseb. Number kuhu oma leitud punkte saata on:

[#########]

Võlunumbrite leidmise järel pange nad tagasi leitud kohta.

Esimeste numbrite geolokatsioon edastatakse meeskondadele paberkujul hilisemad punktid saabuvad mängu käigus SMSi teel.

Lisaks võlunumbritele on mõnedesse punktidesse peidetud jõujooki ja teri. Viimaseid küll süüa ei maksaks. Need tasub hoolikalt alles hoida. Eks siis selgub, mis nendega teha on.

Igasse tiimi sai loosiga 6-7 inimest. Tiimi juhtideks valisime inimesed, kellel oli endal GPS seade olemas. Tundus loogiline just nii teha, sest vähemalt oli lootus, et nad oskavad oma seadmetega ringi käia. Andsime igale tiimile kätte kaardi, esimesed 4 koordinaati, juhendi, suure pudeli vett, tühja kilekoti ja saatisme nad teele. Samal ajal sättisin ma üles staabi. Ehk siis panin oma telefonisse staabi kõnekaardi, ühendasin ta bluetoothi abil läpakaga ja käivitasin Float’s Mobile Agent nimelise programmi. Sellest ma olen varem rääkinud, aga üldjoontes on sellega lihtne teha arvutis kõike, mida telefon võimaldab, meie jaoks oluline oli kiire sõnumite vastuvõtt ja saatmine. Andrus laotas laiali paberid erinevate tiimide marsruutidega ja jäime metsast siis sõnumeid ootama. Ja sõnumid tulid. Siin väike screenshot meie sidepidamisest:

FMA screenshot
Mingil põhjusel saatsid alati kas kõik korraga või ei saatnud 20 minutit mitte keegi. Meie läbilaskevõimest õnneks piisas. Telefon muudkui piiksus ja ma teatasin Andrusele, kus keegi on. Tema tõmbas kaardile jooni ja meil oli kõikide liikumistest enamvähem selge ülevaade. Ja kõik sujus. Nii et sel ajal kui kõik said mööda metsa jalutada ilusa ilmaga, istusime meie toas ja mängisime sidekeskust, taustaks film erinevate Kennedyte tapmisest. Kokku lasime neil metsas ringi seigelda 3.5 tundi. Nägime, et nad niikuinii kõike rada läbi ei jõua käia ja sellest tulenevalt saatsime ühel hetkel kõigile supi koordinaadid ja tõmbasime otsad kokku. Õnneks ei olnud ka siis keegi väga kaugel ja kõik jõudsid üsna koos välja, kaasas kõikvõimalikku erinevat sodi, mida me neil olime palunud otsida. Peale suppi lugesime kokku kaasatoodud taara, loomapabulad ja muu olulise ning selgusid võitjad ja kaotajad. Kui nii palju inimesi korraga metsa saata, siis on kindel, et ägedaid asju leitakse ka. Eriauhinnad läksid välja pildistatud rästiku, pildistatud jäneselaiba ja kaasatoodud põdrasarve eest.Aga lõpuks jätkus tegevust mulle ja Andrusele ka, läksime õhtul ja tegime väikse tiiru ja tõime metsast ära lipikud ja mõned õlled, mida ükski tiim leidnud polnud. Kui päris aus olla, siis tegelikult veerand rajast jäi ka järgmisel päeval puhastamata ja seal on vähemalt 3-4 õlut veel peidus. Eks need jäävad siis ohvriks emakesele maale või autasuks õnnelikule leidjale.

Tehtud!

Need kaks viimast päeva mängule pühendumist võtsid ikka päris läbi, aga igati fun oli ka ja tulemus polnud paha. Väga tervistav vaheldus igapäevasele tööle. Mängijad võivad oma muljed ise kommentaarides edasi anda. Huvitav oli see, et kuigi linnulennult oli tegemist üsna lühikste vahemaadega, siis kokku tuli läbida kõigil ca 6-7 km ja ringi seiklemine väsitas osavõtjaid päris ära. Teadmiseks järgmiseks korraks, vahemaad tuleb alati üle vaadata. Tehnilise poole pealt ei õnnestunud meil kasutada eriti palju GPS-ide andmeid tulemuste arvutamiseks, kuigi alguses olime plaaninud näiteks vahemaid ja kõrgusi/kaugusi hinnata. Üks osa sellest oli meie viga – unustasime alguses lasta tripi ära nullida. Teine pool läks klassikaliste arvutustehnika probleemide alla – pole juhtmeid, ei oska, ei suuda leida, on tehtud mõttetult keeruliseks ja käib igas seadmes erinevalt jne. Hea oli, et hoolimata faktist, et kõigil tiimidel oli täiesti erinevad GPS seadmed, leidsid nad punkte enamvähemvõrdselt. Kindlasti on olemas paremaid lahendusi ja tulemusi oleks saanud suurema automaatikaga, aga meie idee töötas just parasjagu hästi, piisavalt high-tech ja piisavalt low-tech, et kriitilises olukorras laitmatult vastu pidada.

Ja kokkuvõtte kokkuvõtteks – me pole kadedad, materjalid on siin. Kui kellelgi neist kasu on, siis saatku tänutäheks postkaart või midagi.

Mäng:

Tehnika:

  • Garmin GPSMap 60CSx – metsas hulkumiseks
  • Thinkpad T43p – staabi arvutuskeskus
  • SonyEricsson T610 – staabi kommunkatsioonimoodul
  • 6 Tele2 kõnekaarti (45 eek kõneaega, a 25 krooni, piisav ca 60 sõnumi jaoks) – kommunikatsioonikanal metsaga

Tarkvara:

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *