Targad töökohad peavad levima Tallinnast ja Tartust kaugemale

Proeksperdi tootejuht Kunnar Kukk pakub Proeksperdi Kuressaare ja Pärnu kontori kogemuse alusel koos Tendensor International AB tegevjuhi Pärtel-Peeter Perega uut lähenemisviisi töökohtade loomisele üle Eesti.

Hetkel toimuv tarkade töökohtade koondumine ühte-kahte suurkeskusse ei ole Eesti ühtlast arengut silmas pidades mõistlik. Vaja on rohkem kõrge lisaväärtusega töökohti väljaspool Tallinna ja Tartut. Ühtlasem jaotumine aitaks pääseda riigil keskmise sissetuleku lõksust, arendada teisi tõmbekeskusi ja tuua elanikele lähemale kõrgema lisandväärtusega tööd.

Tallinn ei ole ikka veel valmis, vaid kasvab edasi – pealinna rahvastiku kasv on keskmiselt 0,5% aastas. Nii Tartu kui Tallinna ümber toimub valglinnastumine ning Harjumaa SKP annab 61,3% riigi omast.

Kuidas tuua Eesti teistesse linnadesse inimesi tagasi? Näiteks neid, kes kunagi läksid Tallinna tööle, aga kes võib-olla tahaksid naasta kodukanti, vanemate juurde või lihtsalt rahulikuma ja ehk inimlikumagi eluviisi juurde? Või kes tahaksid oma tööelu alustada, kuid kellele ei jagu huvitavaid töökohti? Selleks peavad pingutama nii riik kui ka kohalik võim koostöös ettevõtjate, haridusasutuste ja kolmanda sektoriga.

Suurema lisandväärtusega töökohad tähendavad reeglina töötajale kõrgemat tasu ja ühiskonnale kõrgemat maksutulu, suurendades seeläbi kohaliku omavalitsuse eelarvet proportsionaalselt rohkem kui väiksema lisandväärtusega töökohad. Samuti suurendavad töökohad teenuste arvu, mis on vajalikud tarkade töökohtade ümber. Võime näiteks tugineda California Berkeley ülikooli majandusprofessori Enrico Morretti uuringutele. Üks tark töökoht loob enda lähikonda vähemalt viis töökohta: töötegijale on vaja juuksurit, arsti, süüa, kohvikuid, meelalahutust ja muudki.

IT annab suurema lisandväärtuse

IT-sektor pakub suuremat lisandväärtust töötaja kohta. Tarkvaraarenduses on lihtsam luua töökohti kui mööbli- ja elektroonikatööstuses, kulud ja riskid ei ole nii suured, küll aga mõju, võimalused ja perspektiiv. Seda ning eelnevat arvesse võttes võiks riik ja kohalikud omavalitsused kaaluda investeeringute meelitamisel senisest oluliselt enam elu- ja töökeskkonna müümist ettevõtetele ja töötajatele, kes loovad suuremat lisandväärtust. Tuleb mõelda ka koha enda lisandväärtusele. Selle järele on nõudlus ning selle eest makstakse.

Nutikate töökohtade loomisel Tallinna ja Tartu kõrval Pärnus, Kuressaares, Viljandis, Haapsalus ja mujal on häid näiteid. Pakirobotite tootja Cleveroni peakorter asub Viljandis, NAS Electronics Kuressaares ning Proekspert avas lisaks Kuressaarele kontori Pärnus. Proeksperdi kogemusel võib öelda, et peamisteks, kuid mitte ületamatuks takistusteks saab olema sobiva ärikinnisvara vähesus väiksemates maakonnakeskustes ning piisavalt hea tööjõu leidmine. Õige tööjõu leidmine on üha määravam otsevälisinvesteeringute saamisel.

Parimad pead tulevad tööle sihtotsinguga. Praegu tulevad tööle need, kes on väiksemate linnadega juba varasemast seotud, kuid selleks, et meelitada uusi talente elama ja tööle, tuleks linnadel enam tegeleda elu- ja töökeskkonna parandamisega, seejärel turundamisega. Vaja on terviklähenemist ja talendistrateegiat, reaalseid muutusi. Ehk brändimist: visiooni, partnereid ja tegusid, lõpuks ka turundust.

Tulevikutöökohad on eelkõige teadmustöötajad, kes kasutavad väärtuse loomiseks intellektuaalset kapitali. Paljud automatiseeritavad lihtsamad tööd täna on peagi toetatud või asendatud robotitega.

21. sajandi töösuhted ning töötamine on juba muutunud ja muutub veelgi. Töötajate autonoomsus ning seeläbi nende konkurentsivõime tööturul kasvavad. Eriti tuleks eeldada seda Y- ja Z-generatsiooni puhul. Uuringuid on palju, aga teatavat üldistust lubades soosib tulevik horisontaalset juhtimiskultuuri, loovaid töökohti, millel on ka teatav sotsiaalne roll või suurem eesmärk täita. Selle kõige juures suureneb linnade valik ehk pakkumine. Tehnoloogia ja linnade arenedes saavad inimesed nõuda ja valida üha rohkem neile sobivate linnade seast. Hinnatud urbanisti Charles Landry uuringuil valib üha rohkem inimesi elukohta elustiilist lähtuvalt. Loeb linna- ja elukeskkond, teisel kohal on töö. Näiteks kui sulle meeldib elada rohelises, kihava kultuurieluga, mereäärses, arenenud (ehk elementaarse) jalgrattakultuuriga, mäe veerel asuvas, külma või sooja kliimaga linnas, siis… sõidad sa sinna tööle.

See on sama laialdane trend kui jätkuv linnastumine: üha enam inimesi tahab elada linnades. Sest loovad inimesed tõmbavad ligi teisi inimesi. Uued mõtted, innovatsioon, inspireerivad kohtumised ja vestlused, millest sünnib uus ettevõte, sõprus, midagi loomingulist – see on elu, mis kihab linnades, kus on võimalik kohata teisi enda- ja teistsuguseid.

Targad valikud

Üha enam kohti Põhjalas, Euroopas ja mujal tegutsevad aktiivselt talentide ja ettevõtete meelitamisel. Jätkusuutliku kohaliku majanduse kasvu nimel töötavad koos avalik ja erasektor, ülikoolid ja MTÜd. Oma linna või regiooni nimel luuakse võimalikult terviklik pakkumine. Kohapõhist atraktiivsust juhitakse ning hallatakse. See eeldab aga laiapõhjalist tööd. Loosungid ja reklaamid “Siin on hea elada!” on kasutud, kui seal pole sisu. Hästi disainitud (hea sisu ja vorm) pakkumine loeb.

Konkurentsieelis on piirkondadel, mis suudavad investoritele pakkuda professionaalset ja mitmekülgset tuge. Investori tulek ei tähenda võitu ja töö lõppu (nn investor aftercare). Ta vajab sisseseadmist, bürokraatia läbimist, lubade taotlemist, tööjõu, kontori, korterite, teenuseosutajate, allhankijate ning lasteaedade-koolide leidmist. Inglise keeles, hõlpsasti ja sujuvalt. Töö jätkub, kui mitte alles ei alga.

Töökäte leidmiseks on oluline, et tark töökeskkond ühilduks elukeskkonnaga ja pakuks inimestele seda, mis panevad ühe või teise linna, asukoha ja töökoha kasuks otsustama. Nii mõnigi inimene ei soovi elada Tallinnas, kus lasteaiakohti ei jagu, liiklus on närviline ning kui tööle ja koju sõita autoga pool tundi päevas, siis teeb see aastas ligi viis ööpäeva.

Mis siis, kui vahemaad oleksid väiksemad, lasteaiakohti ka päriselt saadaval ning jalgrattaga sõit sama elementaarne kui Helsingis, Örebros, Malmös, Turus, Oulus, Tamperes, Århusis, Stavangeris ja teistes Põhjala (väike)linnades? Kui panna nendele “pehmetele” kaalutlustele numbrid taha, võime küsida: mis siis, kui soovitud linnas elamiseks pole auto ostmine esmavajalik?

Kui soodustame tarku töökohti, mis võimaldavad kaugtööd, ei sea füüsilisi piire meeskondadele, siis muutub olulisemaks elukeskkond. Nagu see on juba muutumas olulisemaks muudes riikides. Sümbioosis töökeskkonnaga saab võtmetähtsaks küsimus, kuidas pakkuda töötajaile parimat ja huvitavaimat kombinatsiooni tööst ja elukeskkonnast. See ongi keskmiste ja väikelinnade võimalus.

Need ettevõtted ja linnad, kes mõtlevad pikemaks perspektiivis, kujunevad atraktiivseks ka targale tööjõule. Nii Eestis kui ka meist põhja pool.

Artikkel ilmus ka Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.

Tehismõistus riigikogu liikmeks

Kunnar Kukk

Kunnar Kukk kirjutab, mis võiks toimuda tehisintellekti saatmisel riigkokku:

Ei saaks ju ometi juhtuda midagi halba, kui asendada mõni riigikogu liige kuuks ajaks tehisintellektiga? Donald Trumpi võidu taga oli masinõpe, Bloomberg on teda võrrelnud nässuläinud, kuid siiski õppiva singulaarsusega. Tieto teatas börsile eelmise aasta oktoobri lõpus, et rakendab tehisintellekti oma andmeüksuse juhtimisse. Associated Press rakendas tehisintellekti ajakirjaniku asemel rutiinsete uudiste tootmisel töösse juba aastal 2015.

Miks peab sekretär ministeeriumis või kohalikus omavalitsuses sissetulnud kirju märksõnade järgi filtreerima ning suunama edasi õigesse osakonda, kui masin oleks täpsem ja efektiivsem? Miks peab täna lihtsamaid vastuseid küsimustele koostama ametnik, kui on olemas juba intelligentseted jutu-botid, kes suudavad ettevõtete tugiteenustes klientidele küsimustele kiiresti vastuseid leida? Kas me harjuksime varsti sellega, et ametniku, vallavanema või ministri asemel vastab meie lihtsamatele küsimustele mõtlev robot?

Lengi ja Aunaste asemele Nora

Mis juhtuks siis, kui ühel päeval oleks Toompeal Heimar Lengi, Maire Aunaste, Tanel Talve või kellegi neljanda asemel hääletussaalis ja komisjonide töös kuuks ajaks tehisintellekt Nora? Kui me usaldame foori tänavate ületamisel ning hääletamisel e-hääletust, kuivõrd valmis oleksime me astuma veel sammu kaugemale ja delegeerima otsustamise mõtlevale masinale?

Kui riigisaladuse luba ei saa Norale turvalisuse kaalutlustel ilmselt võimaldada, sest risk naaberriigi luureteenistuste huviorbiiti sattuda on niikuinii suur, siis korraks sotsiaal- või majanduskomisjoni tööpõllule end 101. riigikogu liikmena kuuks ajaks paisata ei tohiks olla otsustama treenitud Norale sugugi üle jõu käiv ülesanne. Saati siis asendada riigikogulasi, kes tahaksid andmeanalüüsi ja taustamaterjalidega tutvumiseks endale assistente, sest aega pole piisavalt. Nora oleks sunnitud õppima ning töötama läbi oluliselt suurema hulga informatsiooni, kui seda suudab täna teha keskmine riigikogu liige oma eluea jooksul, samuti suudaks ta loogiliselt vormistada ja tõestada väiteid, millega tänane keskmine riigikogulane jääks ilmselt hätta. Ning kui Nora oskaks aru saada kontekstist ja küsida sisukaid küsimusi, võiksime saada ümara jutu asemel sisukamaid põhjendusi ja ehk tema abil ka esmase ülevaate üksteisele vastukäivatest õigusaktidest. Teadlastele samas jääks ka huvitav väljakutse, kuidas selgitada Norale, mis on avalik huvi ja inimõigused.

Tehisintellekt-riigikogulane peaks südametunnistuselt olema eelkõige demokraat. Üsnagi keeruliseks muutuks seetõttu uue riigikogu liikme maailmavaateliste tõdede selgekstegemine, ilmselt Nora ei saaks olla ei tänane valitsus- ega opositsioonierakonna liige ega ühegi teise erakonna ideeline toetaja, vaid talle tuleks teha kõigepealt selgeks esiteks põhiseadus ja teiseks Eesti õigusruum ja parlamentaarse demokraatia alusprintsiibid ning valimiste korda tuleks muuta.

Paremad otsused

Kui Nora võtaks täielikult üle riigikogu liikme kohustused, näeks me ilmselt tänasega võrreldes argumenteeritumaid otsuseid, majanduses ja sotsiaalteenuste väljatöötamisel rohkem kvantitatiivset analüüsi, otsused põhineks andmetel ja tõestataval materjalil, mitte avalikkusesse peegeldatud emotsioonidel või tagasipeegeldunud populismil.

Kui õpetada Norat vältima ja ära tundma demagoogiat ning populismi, läheks teistel riigikogu liikmetel elu mõruks. Majanduselus võiks värske riigikogulane tunda ja mõista võimalikult laial skaalal autoreid ning samuti ka suuta praktilisi kogemusi poliitikasoovitusteks sünteesida. Välispoliitikas oleks ta partner, kes oskaks avalike allikate põhjal prognoosida poliitikate kujunemist ning analüüsiks toimijate käike ja mustreid. Ilmselt kaoks diplomaatiline žargoon ja kui käimas on sõda, nimetatakse seda ka tegelikult sõjaks – jäädes viisakaks.

Nora saaks kohtuda 24/7 valijatega, tal oleks see võimekus olemas ja kuluhüvitistesse kuluridasid ei tekiks. Samuti ei tekiks esindusauto kulusid, mis tihti on ajakirjanikel pinnuks silmas. Nora on võimeline suhtlema korraga nii valijatega kui ka teiste poliitikakujundajatega sõltumata ajast ja asukohast. Riigikogulase versioon 2 suudaks töötada nii öösel kui päeval, õppides samal ajal tagasisidest ning luues uusi mudeleid selleks, et edukalt tegutseda.

Kus on piir?

Nora tööd saab mõõta tema otsuste kvaliteedis – mis siis saab, kui mõni tema otsustest otseselt või kaudselt kellegi surma põhjustab? Kes vastutab, kas Nora looja või tehisintellekt ise? Tehisintellekt peab suutma seostada fataalseid tagajärgi otsustega ja mõistma, kus on piir.

Hea küll, see ei pea olema riigikogu liige, keda tehisintellekt asendab, ja ilmselt on praeguste teadmiste juures veel liigagi keeruline asendada Lenki, Aunastet või Talvet. Ent kui suudaksime riigis masinõppe ja teenusdisaini kaasabil ehitada üles ühe senini mõne lihtsama, üsna rutiinse avaliku teenuse või tugiteenuse, mida enne tegi inimene ja nüüd masin, oleksime juba jõulise sammu edasi astunud. Kas me oleme selleks valmis, on iseasi. Homseks vähemalt oleks meil jälle juba natuke õhem ja optimaalsem riik.

Loodetavasti ei osutu riigikogu liikmed siinkohal ludiitideks, kes kardavad, et masin tuleb ja võtab nende töö lõplikult ära, kärbivad e-valimisi või loobuvad pöörastest ideedest enne mõtet lõpuni mõtlemast.

Avaldatud Äripäevas, Eduka Eesti konkursil