Miks käiakse kontsertidel…

Miks käiakse kontsertidel ….

…kui raadiost tuleb iga päev sama muusikat. Sama analoogia kehtib ka möödunud Alistair Cockburni seminaril, kuid kindlasti mitte ennast kordavas ja igatpidi halvas mõttes. Kellele ei meeldinud võib loomulikult nii mõelda, kuid mina sinna klanni kindlasti ei kuulu ega tahagi kuuluda. Eks iga mees kontserdil käies loodab ka ju saada mingit uut lähenemist või siis vähemalt värsket ja raju meeldetuletust millestki vanast ja heast.
…ja just nii juhtuski.

Agiilse maailma põhitõdesid on korjatud erinevatest kohtadest üles küll ja küll (sealhulgas on Alistairi enamus raamatuidki läbi loetud) ning omajagu ise teemat uuritud, kuid Cockburni, kui selle valdkonna üht ikooni, tahtsin oma silmaga näha küll. Tunnet, mis seminarile eelnes võiks samastada väikese spordipoisi omaga, kes esimest korda suure Kalevi mängu vaatama läheb – korvpalli on nähtud varem küll ning mängida ka nagu oskaks, kuid nende meeste esituses seda näinud ju pole! Seega ei olnud mul erilisi ootusi, kuid oli olemas soov seda natuke ikkagi näha (ja võib ette ära mainida, et minu ootusi ei petetud).

Esmane mulje Alistairist jäi positiivne ning kogu seminari kavas, mida ta sissejuhatuses tutvustas, ei olnud ka midagi ennenägematut. Alistair oligi täiesti normaalne inimene – käed, jalad pea jms – kõik olemas. Suhtles kõigiga vabalt, ilma mingi üleolekuta, samuti polnud kellelgi tema ees mingeid barjääre ega ka vastupidi. Seega hakkas seminar meenutama ühe rohkem ja rohkem kooli. Erinevus oli ainult selles, et koolis öeldi samasid tõdesid korrates, et mr. Cockburn ütleks nii… ja siin ütleski mr. Cockburn nii. Vot nii!

Continue reading “Miks käiakse kontsertidel…”