Overclocking, higi ja pisarad

Alustaks siis sellest, et koduarvuti on mul põhiliselt mängimiseks tehtud ja 2 aastat tagasi oli ka täitsa korralik riist. AMD Athlon 64 3200+, 2 GB RAM ja GeForce 7800 GT. Ei ole sellega veel jäänud ükski mäng mängimata. Kuigi viimasel ajal on resolutsioone pidanud maha keerama.

Igavusest ajendatult, tõmbasin sellise riista, nagu nVidia nTune. Täisautomaatne riist clokkimiseks tundus minusugusele algajale just õige asi. Tuunimiseks pakuti 3 valikut: Coarse tuning (20 minutes), fine tuning (3 hours) ja “tune using custom settings”. Alustuseks tundus coarse ja 20 minutit just õige asi ja tuuning alaku!

Märgin kohe ära, et esialgseid settinguid ma enam täpselt ei mäleta. Vist oli CPU 2200 MHz, RAM tRAS 8, tRCD 4 ja tRP 4, PCI-Express siin 2600 MHz ja GPU 560 MHz. Need on ka peamiselt asjad, millega nTune nüüd mängima hakkas. Esialgu täiesti impressivate tulemustega… PC-E kiirus veeti üles 2950 MHz peale, kuni jamad tekkima hakkasid ja siis uuesti alla 2750 MHZ peale. CPU käis ära kuskil 2450 MHZ kandis ja GPU 615 MHz. Tuunimise ajal hangus masin üsna mitmeid kordi (mille eest mind viisakalt ka kohe alguses hoiatati) ja peale restarti jätkas nTune automaagiliselt käivitudes veidi madalamalt tasemelt, kui ta seisma jäi.

Continue reading “Overclocking, higi ja pisarad”

Kuidas teha oma maastikumäng

See on siis nüüd jutt sellest, mida me teeme siis, kui me parasjagu tööd ei tee. Et kõik ausalt ära rääkida, sai asi alguse sellest, et kevadpäevi oli vaja teha. Traditsiooniliste talvepäevade segastel asjaoludel ärajäämine oli ootused mõnevõrra suureks ajanud. Samal ajal oli meil juba mõnda aega olnud tüdimus igasugu klassikalistest kanuutamistest ja siis viskasin ma välja idee, et teeks oma geopeituse siis. Meeldiv ühendatud kasulikuga (inimesed saavad metsas ragistada ja samal ajal õpivad GPS-iga ringi käima). Mul polnud ka endal pea mingisugust GPS-i kasutamise kogemust ja nii olin ma igati valmis mängu tehnilise poole eest hoolt kandma… NOT. Aga aega õnneks oli.

Mängu sisu lühike kokkuvõte oleks selline – käi mööda metsa ja otsi sulle antud koordinaatide järgi punkte, milles leiduvad numbrid saada SMS-iga “staapi”, kes peab siis arvet selle üle, kes kui palju on läbinud ja saadab vastavalt edasijõudmisele uusi koordinaate. Boonuseks on mõnede punktide juures väike õlu ja airguni kuulikesi. Lisaks tuleb leida ja pildistada või kaasa võtta erinevaid märkimisväärseid asju.

Metsas

Kevadpäevad toimusid Toosikannu puhkekeskuses, mis oli nii mõnus koht, et ma ei saa jätta siin viidet tegemata. Igatahes, mida me siis tegime. Kõigepealt käisime kohapeal niisama kanti vaatamas ja uurisime, kas nende meelest on selline idee üldse teostatav. Selgus, et nad olid just matkarajaga algust teinud ja et see peaks sobima küll. Matkarada, muidugi, ei olnud mingi klassikaline jalutuskäik pargis. Koht, mis tundub varakevadel väga mõnusalt läbitav ja lage on põhjusega lage – hiliskevadel on see väga märg ja üldse mitte nii läbitav ala. Meil oli õnneks aega ja mets jõudis kuivada. Igatahes kohati sihte, kohati metsateid ja kohati väga pehmet maad sisaldav rada pakkus päris tähelepanuväärset vaheldusrikkust ja ei tüüdanud kordagi ära.
Continue reading “Kuidas teha oma maastikumäng”

Ajakiri tehnikateadlikule lugejale – vol 2

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, kuidas me saime omajagu naerda ja meelelahutust ajakirja Maatriks auditehnika arvustusest. Lõõpimise ühendamine oma arust füüsika tundmisega tekitas kõigis palju emotsioone, mis viisid selleni, et võimendi voolukaabli polaarsuse pimetest ikkagi toimus ja uskumatutele tehti selgeks, et seal kus vahet ei ole, on vahe olemas. Aga enamasti nii väike, et lihtsa inimese jaoks on see olematu.

Laupäeval saime siis Heiki ja Pauliga kokku ja testisime Heiki kõrvu Kaubamaja hi-fi toas, sest hifiklubi mehed, kelle juures asi algselt plaanitud oli, ei tahtnud ennast näole anda. Meie poolt olid kohal mina, Jaan ja Reio. Seega tehnika oli tundmatu ja tjuunimata. Igatahes testist, Heiki kuulas oma plaati, leidis enda jaoks “õige” voolupistiku asetuse, millele viitame kui “+” ja edasine käis nii, et mina viskasin kulli ja kirja ja vahetasin pistiku polaarsust. Heiki kuulas ja ütles, kas see on tema jaoks + ehk siis “õige” või ei. Tulemused on siin:

Continue reading “Ajakiri tehnikateadlikule lugejale – vol 2”

Ajakiri tehnikateadlikule lugejale

Lugesime siin tehnikaajakirja Maatriks, kus oli kallima otsa audiotehnika arvustus, autoriks Heiki Eelma. Või midagi sinnakanti. Kogu see jutt oli nagu ta oli, lihtinimesele peabki käima kaugelt üle pea 130 tuhandese võimendi ostmine, aga siis jõudsime selle lõiguni:

“Kõige viimase asjana proovisin välja vahetada veel ka voolukaablit. Võite arvata, et olen hulluks läinud, kuid tegelikult muudab see sageli väga palju. Näiteks mu enda kodukootud võimendi kõlab tavalise vaskkaabliga naturaalsemalt, pehmemalt. Ilmselt sai osa kogu süsteemi teravusest alguse juba enne plaadi maha lugemist, st voolukaablist. Voolukaablisse võib ära kaduda mingi osa kõla pehmust. Aga sama hästi võib just sealt leida musikaalset energiat ja sära. Kõik kaablid tuleb valida vastavalt ülejäänud süsteemile. Need on väikesed asjad, mille muutmisega võib mitmesajatuhandekroonise süsteemi panna kõlama nagu paarikümnetuhandese ja loomulikult ka vastupidi.”

Continue reading “Ajakiri tehnikateadlikule lugejale”

Suvepäevad: põhiliselt väärtuslik

Nüüd kus värin on kõigil juba välja läinud ja käed hakkavad ka vaikselt õlist puhtaks minema :) paistab olema kombeks pilte jagada. Mul on ka üks, küll ilma kalli tehnikata tehtud. Vihje, et taoline mitmepäevane tsill ilma ühegi pinge ja töömõtteta on vist natuke ohtlik ka. Pilt ise on selline:


Continue reading “Suvepäevad: põhiliselt väärtuslik”

Pärnu suvi

Proeksperdil on see suvi Pärnus kontor. Asja tagamaadest ma siinkohal rääkima ei hakka, küll aga olustikust ja sellest, mis seal linnas ka toimunud on.

Kontor on väga kesklinnas, muidu selline kena startup-company taoline, kus peas ongi ainult see mõte, et programmeeri kiiremini ja rohkem, küll siis tuleb ka konditsioneer (või oli see armastus?). Vesi ja vets tekkisid ka kontorisse kaks kuud peale sissekolimist. Seni tuli kasutada allkorruse kinnisvara tshikkide ..khm, tualetti. Internet on ka, loomulikult. Kasutatava VPN-i lahenduse tekitasin ka lõpuks. 3 kuud peale sissekolimist. Olgu siis kõigile teadmiseks, et DSL-i ruuterid ei kipu eriti oskama mitut erinevat PPTP ühendust läbi laskma kui nad samal ajal NAT-i teevad. Mõnes mõttes ka arusaadav. Aga mõned ruuterid oskavad ka ja seetõttu on võimalik palju segadust tekitada. Tehniline lahendus osutus siis lõpuks päris lihtsaks. Üks ühendus püsti ja seda jagatakse kõigi vahel.

Continue reading “Pärnu suvi”