Scrum on religioon

Minu esimene kokkupuude Scrumiga oli aastal 2006 JAOO konverentsil Århusis, kus Jeff Sutherland rääkis Scrumi skaleerimisest või tuunimisest või millestki sellisest. Ei olnud ma varem Scrumist kuulnud ja suurem osa sellest jutust läks minust just seetõttu mööda. Igatahes ei jäänud veenvat muljet lektori Kümme-korda-kuulsam stiilis gospeljutlusest. Üldiselt meenutas veidi ka seda ketikirjade stiili, et saadad aga kirja edasi ja praktiliselt kohe tabab sind sajandi lotovõit. Nojah.

Aga edasi sai juba teemat natuke oma käe peal uuritud, mitmel-setmel koolitusel ka käidud ja inimesed saavadki ju vananedes üldteada faktina targemaks :P

Continue reading “Scrum on religioon”

Overclocking, higi ja pisarad

Alustaks siis sellest, et koduarvuti on mul põhiliselt mängimiseks tehtud ja 2 aastat tagasi oli ka täitsa korralik riist. AMD Athlon 64 3200+, 2 GB RAM ja GeForce 7800 GT. Ei ole sellega veel jäänud ükski mäng mängimata. Kuigi viimasel ajal on resolutsioone pidanud maha keerama.

Igavusest ajendatult, tõmbasin sellise riista, nagu nVidia nTune. Täisautomaatne riist clokkimiseks tundus minusugusele algajale just õige asi. Tuunimiseks pakuti 3 valikut: Coarse tuning (20 minutes), fine tuning (3 hours) ja “tune using custom settings”. Alustuseks tundus coarse ja 20 minutit just õige asi ja tuuning alaku!

Märgin kohe ära, et esialgseid settinguid ma enam täpselt ei mäleta. Vist oli CPU 2200 MHz, RAM tRAS 8, tRCD 4 ja tRP 4, PCI-Express siin 2600 MHz ja GPU 560 MHz. Need on ka peamiselt asjad, millega nTune nüüd mängima hakkas. Esialgu täiesti impressivate tulemustega… PC-E kiirus veeti üles 2950 MHz peale, kuni jamad tekkima hakkasid ja siis uuesti alla 2750 MHZ peale. CPU käis ära kuskil 2450 MHZ kandis ja GPU 615 MHz. Tuunimise ajal hangus masin üsna mitmeid kordi (mille eest mind viisakalt ka kohe alguses hoiatati) ja peale restarti jätkas nTune automaagiliselt käivitudes veidi madalamalt tasemelt, kui ta seisma jäi.

Continue reading “Overclocking, higi ja pisarad”

Targad passid ja halvad inimesed

Viimase aasta jooksul on meie käest läbi käinud mitmete suurte ja väiksemate maailma riikide passe. Kahjuks ei saa ma ühtegi neist riikidest nimepidi nimetada… konfidentsiaalsus, you know. Tulevane Eesti kõrgtehnoloogiline punapass siiski nende hulka ei kuulu, sest meie oma passide arendus usaldati soomlaste osavatesse kätesse. Kõik need passid näevad üsna erinevad välja – mõni punane, enamik sinised, üks paks nagu eesti-soome vestlussõnastik. Kuid neid ühendab üks oluline pisiasi – kõik nad sisaldavad distantsilt loetavat kiipi.

Continue reading “Targad passid ja halvad inimesed”

Milleks kaardid, maksan sõrmega!

Hirmus palav on. Liiv on tulikuum, taevas ei ole ainsatki pilveriba ja päike kõrvetab otse lagipähe. Meres jahutamas käimine on kohustuslik vähemalt iga poole tunni tagant. Külm õlu on kui jumalate jook. Võtan rannakohvikust oma Rocki ja näitan makseterminalile nimetissõrme ette. Kahe sekundiga tuvastatakse sõrmejälg ja terminal prindib välja makse kinnituse.

Kas kõlab liiga hea, et tõsi olla? Jah, paraku on teil õigus. Sõrme maksevahendina ei aktsepteeri seni veel ükski rannakohvik ja ilmselt niipea selles osas ka muutusi tulemas ei ole. Kuid mitte tehnoloogia või potensiaalse kasutajaskonna puudumise tõttu. Sõrmejäljeskänneriga mobiilne makseterminal on täiesti olemas. Masstootmises. Ja ka meil, siinsamas kontoris on mõned eksemplarid, millele meie softi kirjutame.

terminal

Continue reading “Milleks kaardid, maksan sõrmega!”