Cairnsis
Hetkel olen Cairnsis ja varsti peaks tulema juttu Brisbane->Cairns roadtripist. Niikaua vaadake pilte http://picasaweb.google.com/janno.kusman
Hetkel olen Cairnsis ja varsti peaks tulema juttu Brisbane->Cairns roadtripist. Niikaua vaadake pilte http://picasaweb.google.com/janno.kusman
Queenstowni läheduses on kaks suusakeskust - Coronet Peak ja Remarkables. Coronet Peak on Uus Meremaa vanim ja Remarkables uusim suusakeskus.
Esimesena külastasin Remarkablest, sest see on kõrgemal ja seal on rohkem mustasid radu. Ei midagi erilist - Craigieburniele jääb see minu meelest alla. Hüpekad olid päris võimsad, ainult Cardronas olid need suuremad. Nagu ikka - hea lumega võib sõita.
Coronet Peak on üks Uus Meremaa suurimaid, aga pakub enamuses ainult siniseid ja rohelisi radu (keskmised ja lihtsad). Ametlike radade vahele jääb piisavalt ruumi, kus hea lumega leiab kohti, kus sõita. Minu Coronet Peaki sõidupäeva hommikul sadas mäel lõrtsi, nähtavus oli vilets ja rahvast vähe. Pärast nelja laskumist olid minu püksid ja kindad märjad ja läksin kohvikusse teed jooma ja riideid kuivatama. Peale lõunat läks selgeks ja sadu lakkas. Läksin kohe mustade radade peale ja kuna rahvast oli vähe ja enamus neist hoidis mustadest värske lumega radadest eemal, siis sain teha ühed parimad laskumised, mis ma Uus Meremaal teha olen saanud.
Üldiselt jäävad Uus Meremaa suusakeskused Euroopa omadele alla, aga kui olla Austraalia/Aasia kandis, siis ajavad need asja ära. Või tasub siia tulla Euroopa suvel, kui Euroopas veel mäed suletud on.
Kõige tähtsamad on Uus Meremaal lume olud, ehk tasub minna sinna, kus on sadanud või võib sadada värsket lund. Ja värske lumega tasub minna algajatele mõeldud suusakeskustesse nagu Cardrona ja Coronet Peak, sest seal hoiavad inimesed enamasti off-piste aladelt eemale.
Keskmiste lumeoludega eelistaksin mina Treble Cone’i ja Mt Hutt. Heade lumeoludega saab sõita igal pool.
Uusmeremaal on selline reegel, et riigist välja ei saa, kui on ette näidata tõend, mis tõendab, et sa oled kusagilt alla hüpanud. Täna tegin kohustusliku hüppe, hüpates alla Queenstowni Nevis Highwire’st. Nevis Highwire on 134m kõrgune ja väidetavalt lõunapoolkera kõrgeim.
Kuigi ma ei olnud Queenstowni sõites kindel, et ma hüpata tahan, siis tegelikus oli pea ees alla hüpata suhteliselt lihtne. Ametlikult on languse aeg 8.4 sekundit, aga mulle tundus, et vabalangemist oli 4-5 sekundit ja siis hakkas hoog juba raugema. Pidurdustunnet nagu näiteks autoga pidurdades ei ole. Kandsin hüpe ajal pulsimeetrit ja maksimum pulss oli hüppeajal 137. Natuke kõigud kummipaeala otsas ülesse-alla ja siis on vaja jalgade juurest olevast nöörist tõmmata, mille tulemusena pöördud nööride otsas teistpidi, nii et pea jääb ülesse poole.
Tagasi Queenstowni tegin kiire lõuna ja siis läksin Queenstown raftingusse, kust viis buss Shotover jõe juurde, kus saab sõita jet boatiga. Jet boatidel on 550 hobujõuline mootor ja need on väga hästi juhitavad. Jetboatiga sõidutati mind ja veel umbes 15 turisti Shotover jõe kaljude vahel umbes 0.5h. Oli huvitav, aga mitte väga. Ise oleks tahtnud selle paadiga sõita. Tundus olevat nagu autoga jää peal sõitmine, selle vahega, et pidurit ei ole.
Peala jetboati jalutasin 200m eemal asuvasse draftingu keskusse, kus tõmbasin selga korraliku paksu wetsuiti ja viidi meid Kawaru jõe peale. Õige raftimine käib Queenstownis Shotoveri peal, aga seal raftingut ei tehta. Mingi maigu raftimisest sai suhu, aga see üldiselt jäi Kawaru lahjaks. Kuigi kolmest paadist 2 keerati mitu korda ümber, siis meie paadist keegi vette ei lennanud ja mina sain märjaks umbes kolmel korral. Võibolla oli hea, et jõgi väga karm ei olnud, sest vesi oli külm. Raftimist tahaks veel karmima jõe peal proovida.
Kunagi tuleb hüppest video.
Craigieburn on UusMeremaa kõige karmim suusaala, sest algajate radasid üldse ei ole. Keegi mingeid radasid ka ei tee, kõik mis on, on looduslik lumi. Või nagu Craigiburni brozüür ütleb: None of that wasteful grooming. Ülesse saab kolme trosstõstuki abil. Kui Eestis ja Euroopas olen ma ka kasutanud trosstõstukit ja seal saab ülesse konksu abil, siis UusMeremaal kasutatakse nut crackerit. Nut cracker on paksust traadist julla, mis näeb natuke välja nagu pähklitangid. St. Nut cracker käib keskelt lahti ja kuhu pähklitangidel pannakse pähkel, siis nut crackeril käib sinna tross. Enne on vaja käega trossist parema käega kinni võtta ja hoida, kuni sinu kiirus on trossiga sama ja siis saab nut crackeri teise käega ümber trossi kinni panna ja kinni hoida kuni lõpuni. Nut crackeri küljes on nöör, mis kinnitub ümber puusade ja tagumiku pineva rihma külge, nii et enamus keha raskusest ei ole vaja käega ülesse vedada. See ei tähenda, et ülesse jõudes vasak käsi valus ei oleks. Enamuse koormusest saavad sõrmed, sest need hoiavad nut crackerit koos, aga ka osa raskusest on käe peal, nii et päeva lõpuks mõlema käe biitsepsi lihased veidi kanged. Lumelauduritel kinnitub nut cracker sõidu ajal puusale, aga suusatajatel on see põhimõtteliselt jalge vahel, nii et kukkudes võib nut cracker ka midagi muud peale pähklite purustada.
Craigieburn asub Christchurchist umbes 1.5h kaugesel, aga Cragieburnil saab ööbida. Ööbimine on kahes hoones, kus magamine käib dorm (naridega) ruumides ja külastajatel on kohustus graafiku alusel süüa teha ja koristada.
Craigieburn on klubi ala, st. ei on mittetulundusühing. Üleval peavad seda klubi liikmed, kes maksavad liikmemaksu ja paaril päeval aastal teevad ühiskondliku kasuliku tööd. Töötamine ei ole kohustuslik, aga garanteerib veel odavamaid või üldse tasuta pileteid.
Craigieburn külastajad saavad oma piletiga kasutada ka üle mäe teisepool asuvaid BrokenRiveri nõlvu, nii et kahepeale kokku on kahel klubil 900ha loodusliku lumega sõiduala!
Read the rest of this entry »