JK

Viimati olin minemas Cairnsi, et seal sukelduda ja siis Perthi lennata. Kahjuks käisin Tullyst lahkumise eelneval nädalavahetusel Tullys pulli rodeot vaatamas ja sain seal arvatavasti külma ja jäin veidike haigeks. 22C sooja on järelikult liiga külm. Kui muidu on Austraalias kõik ilgelt turvaliseks aetud, siis rodeo puhul ei kasuta aussie redneckid mingeid kaitsmeid, nii et rodeo tulemusena viidi haiglasse umbes 5 meest kahekümnest. Ülejäänud said väiksemaid vigastusi. Ise ei hakkaks paari tuhande taala pärast küll ennast lõhkuma, kui härja seljast maha lendamise tõenäosus on ~90% ja et härg sulle peale astub või sa sarvega saad 50%.

Peale Cairnsis nädalakase hostelis istumist lendasin Perthi. Perth minus mingeid tundeid esile kutsunud ja palju kiidetud beachid olid samuti tavalised. Perthi eristab teistest Austraalia linnadest see, et seal on minu kogemuse järgi kõvasti eestlasi. Kui varem olin Austraalias viibitud 8 kuu jooksul tänaval eesti keelt kuulnud ühe korra, siis Perthis kuulsin eesti keelt nädala jooksul kolm korda.

Perthis vaatasin ringi kaks päeva ja otsustasin, et ma enam ei viitsi miinimum palga eest tööd teha ja kuna mul enamus Austraaliat on nähtud, siis nüüd on õige aeg koju minna. Enne on vaja aga WA’s natuke ringi vaadata. Nädalakase püüdsin leida ride Broome, aga hetkel ei olnud ühtegi pakkumist. Tegelikult ühe pakkumise leidsin, aga sellel backpackeril jooksis bussil üks päev enne reisi algust mootor kokku.

Kuna aega oli vähe, siis pidin valima endale touri. Reisibürood üldiselt ei tea midagi tuuridest, mida nad müüvad, nii et valiku tegemine käib põhimõtteliselt brošüüride järgi. Lõpuks sai valituks kaks kolmest. Esimese otsa teen Easyrideridega ja Exmouthist Broome Planet Perthiga.

Siiamaani on olnud tuur üsna Austraalia pärane. Enamuse ajast kulub sõitmise peale ja siis on paar vaatamisväärsust. WA on enamuses kõrb ja seega on asustatud enamasti ainult rannik, kus tegeletakse kalanduse ja turismiga. Kui on mingi asustus sisemaal, siis on seal arvatavasti kaevandus. Perthis elab 1.4 miljonit elaniku ja suuruselt teises linnas Geraltonis umbes 100 tuhat.
Esimene päev kulus põhiliselt sõitmise peale ja õhtuks jõudsime Kalbarrisse. Kalbarris on rahvuspark, mida külastasime ehk pool päeva. Teise päeva õhtuks olime Denhamis, mis on Shark Bay keskuseks. Shark Bay on World Heritage ala, mis on elekriaiaga piiratud. Elekrtriaiaga kaitstakse Austraalia kohalike hiiri ja känguruid, kes mujal Austraalias on välja surnud.

Lisaks väljasuremis ohus olevatele liikidel leidub Shark Bay soolas vees stromatolite, mis meenutavad kive. Tegelikult on need kivid bakterite elutegevuse tulemus. Nende bakterite kuldaeg oli 3.5-2 miljardit aastat tagasi kui nad olid planeedi Maa ainukesed elanikud. Nende bakterite elutegevuse tulemusena on täna Maa õhu koostisosaks 20% hapniku ja seega lõid nad eluks sobivad tingimused järgnevatele liikidele, kes Maal on elanud. Enamasti on need bakterid välja surnud, aga Austraalias ja Bahaamal on nad veel säilinud.

Shark Bay on maailma suurim mererohu kasvuala ja see loob soodsad tingimused muudele mereloomadele. Mainimist väärt on delfiinid ja haid, keda mõlemaid leidub Shark Bays ohtralt.

Delfiine saab näha Monkey Mias, kus igal hommikul toidetakse viit delfiini, kellele antakse 20% nende päevasest toidu vajadust. Seda selleks, et nad laisaks ei läheks ja kala püüdmist ära ei unustaks. Tavaliselt valitakse rahvahulgast inimesi, kes delfiinidele kala pakkuvad. Kuna viimase toitmise ajal hakkas padukat sadama, siis õnnestus ka minul delfiinile kala anda. Vihma alates jooksis rahvas rannast varju alla, aga mina olin enne oma fotoka ja järgi varju viinud ja jooksin randa, sest seal ei olnud enam kedagi peale minu kala pakkumas.

Hetkel olen Coral Bays ja kasutand Easyrider jump off, jump on võimalust ja chillin Coral Bays neli päeva, kuni tuleb järgmine Easyrideri buss ja jätkan oma reisi Exmouthi, kus mul on samuti paar vaba päeva.

Kuigi ma ei ole vahepeal oma blogi uptodate hoidnud, siis Picasa albumid on olnud paremas seisus:
Perth
Kalbarri
Shark Bay
Coral Bay

Oma üllatuseks avastasin, et ma pole peaaegu kuuaega siia midagi kirjutanud. Homme lahkun Tullyst, kus ma plaanisin viibida 2 nädalat (maks kuu aega), aga tegelikult olin ma siin peaaegu 8 nädalat. Ise ka ei usu praegu. Nädala sees käisin tööl ja upitasin banaane, nädalavahetustel sai lihtsalt kusagil pidu pandud või käidud koos Heikkiga paadiga sõitmas.

Nii palju on Tullys viibimisest kasu olnud, et hakkan erinevatel aasialastel vahet tegema. Alati täppi ei pane, aga tavaliselt on mul vähemalt arvamus, kas pilusilm on pärit Taiwanist, Koreast või Jaapanist.

Homme sõidan Cairnsi, kus plaanin teha veel ühe sukeldusmistripi ja siis lendan Perthi. Perthi kuna tahan minna WA (WesternAustralia) ja Broomeis on hetkel liiga palav.

Perthis plaani ei ole. Üritan tööd leida. Kui tööd ei leia, siis vaatan palju mul raha veel järgi on ja püüan kuni kevadeni kusagil Aasias Eesti talve eest varjuda.

Tully album

Tully läbu album

Girrigun rahvuspark album

Ma ei ole viitsinud oma idaranniku tripist kirjutada, aga täna võtsin ennast kätte ja kirjutasin Fraser Islandist, kus olin 1.5 kuud tagasi. Hetkel olen endiselt Tullys ja hambin banaane. Novembri alguses plaanin (mis tavaliselt muutuvad) minna edasi (tagasi)Darwinisse, et alustada sealt roadtripi Perthi.

Leidsin Brisbane->Cairnsi tripiks reisikaaslased gumtree’st. Reisikaaslasteks said prantslannad Mathilde ja Marioniga, kes tegid Brisbane ülikooli juures erialast praktikat ja enne Austraaliast lahkumist tahtsid ka peale Brisbane midagi Austraalias näha.

Peale poolt päeva Sunshine Beachil jõudsime esimese päeva õhtuks olime Hervey Bays, mis on gatewayks maailma suurimale liivasaarele Fraserile. Jõudsime Hervey Baysse umbes kella kaheksaks ja samal õhtul oli meil vaja organiseerida hostel ja trip Fraserile. Peale veidikest seiklemist Hervey Bays leidsime Woolshed nimelise hosteli. Omanik oli väga sõbralik ja aitas meil homseks ka Fraserile tripi jaoks kõik ära broneerida. Peale erinevata võimaluste kaalumist otsustasime ise auto 4wd rentida ja veeta Fraseril 2 päeva. Rahaliselt tuli see isegi odavam kui koos teiste paketituristega 3 päeva täistuubitud bussis loksuda (8-40 nägu).

Järgmisel hommikul kell 6.00 vahetasime oma rentitud Kia Rio Fraser Magic 4wd Hires Land Rover Defenderi vastu ja suundusime praami järjekorda. Kuna umbes kell 14.00 hakkas Fraseril tõus, siis oli plaan enne tõusu jõuda saare põhja tipu juures asuva camping groundi ja matkarajani. Tõusu ajal (+/- 2h) ei ole soovitav Fraseri põhimaanteeks oleval rannaribal sõita, sest selle laius väheneb ~50m peaaegu 0ni. Maasturiga merevees sõitmine oli aga rangelt keelatud.

Kiirus on Fraseril piiratud metsavahel 30km/h ja rannal 80km/h. Metsa teed tähendavad üherealisi kitsaid liivaradasid puude vahel. Kui auto vastu tuleb, siis tuleb leida lähim tee kõrval asuv tasku ja sinna ennast ära parkida. Kui metsateel oleks enamasti hakkama saanud ka veidi kõrgema lihtsa 4wd (nt Forester), siis taskud kujutasid endast liivahunnikuid, kust pärast välja saamiseks oli vaja korraliku aeglusti ja lukuga 4wd.

Kuigi lubatud on rannal 80km/h, siis enamasti oli kiirus rannal ehk 50km/h. Kuígi Defender on tootetud põhimõtteliselt 50ndatest alates peaaegu muutmatuna ja maanteel oli sellega sõitmine rohkem veoautoga sarnane, siis liivas oli Defenderiga sõita äge. Liivas on vaja gaasipedaal põrandasse suruda ja veidi rooliga korrigeerida, et auto liivarööbastes hoida. Selle juurde käis turbo ja ülekande vilin ja samal ajal liputas auto veidi läbi liiva tungides oma saba. Paris -> Dakari rallil sõita oleks igatahes ülilahe.

Peale paari-kolme tundi sõitu olime jõudnud oma esialgse plaanitud matkaraja juurde, aga meie üllatuseks oli see suletud. Kuna samas kohas asuv kämping oli tasutud, siis otsustasime mööda randa tagasi sõita ja leida endale telkimisplats.

Enne tõusu me telkimisplatsi ei leidnud, aga sellest ei olnud midagi, sest saime 4 tundi niisama beachil vedeleda ja chillida. Chillisime Eli Creeki juures, kus oli näha, et vesi tõus ei kahanda rannariba nullini.

Eli Creeki juurest saime minema umbes tund enne päikeseloojangut. Korra läbisime jälle ka Eli Creeki, mis oli endiselt veidi kõrgem (veidi üle põlve), nii et sealt hooga läbi sõites voolas vett ka veidi üle kapoti. Diisel Defenderil sellest probleemi ei olnud.

Leidsime sobiva telkimiskoha Rainbow liivadüünist paari kilomeetri kaugusel. Telkimisplats asus rannast veidi eemal, nii et sinna saamiseks tule aeglusti ja luku abi kasutada. Telkimisplats ise oli ülihea - rannariba 50m kaugusel, aga samas olime tuule eest rannal asuvate liivadüünidega kaitstud. Telkimispaiga taga oli kohe väike küngas, kust sai veidi kõrgemalt rannariba imetleda.

Teise päeva hommikul ronisid tüdrukud magamiskottidega rannale, et päikesetõusu nautida, aga kuna mina olen neid siin juba piisavalt näinud, siis otsustasin rahulikult telgis magada.

Teise päev sisaldas vähem 4wd ja rohkem jala matkamist. Parkisime oma auto Central Campi parklasse ja võtsime ette 7km matkaraja McKenzie järve juurde. McKenzie oli veidi pettumus, sest järve vesi ei olnud sugugi nii sinine, kui ma seda reklaamimaterjalides näinud olen. Samuti oli seal liiga palju paketituriste. Ujuda sai ja linnuke on kirjas - Lake McKenzie nähtud.

Fraser Island album

Pärlifarmis teenitud raha oli üsna kokku kuivanud, mis tähendas, et oli vaja jälle tööle minna. Kuigi peale pärlifarmi arvasin, et rohkem farmi tööd ei tee ja proovin aussies IT töö ära, siis working holiday visaga erialase töö leidmine ei ole kuigi lihtne.

Kuna tahaks enne Cairnsist lahkumist ka Greet Barrier Reefil sukeldumas käia, siis tahtsin tööd leida võimalikult Cairnsi lähedal. Valituks osutus Tully, mis on Austraalia kõige märjem linn.

Kuigi Tullys on neli working hostelit, siis esialgu ei õnnestunud mul ühtegi hosteli kohta leida, aga 22. september oli mul koht Hotel Tully Working Backpackersis olemas.

Paar päeva hiljem leidsin endale ka töö. Töö otsimine käis lihtsalt nii, et hommikul kell 5 lähed Tully peamise ristmiku juurde ja räägid seal peatuvate bussijuhtidega ega neil tööd ei ole. Enamus bussijuhte ütleb juba Hi peale: No work. Kokkuvõttes bussijuhtidele pinda käimine ei aidanud, sest hoopis mulle pakuti tööd. Teise päeva hommikul kui enamus busse olid juba minema sõitnud ja ma olin hostelisse tagasi minemas, siis hõikasid mind kaks musta meest. Selgus, et neil oli farmist eile kaks töölist minema läinud ja neil oli vaja kahte uut humpijat.

Humping tähendab banaanikobarate tassimist treilerisse. Humper ja cutter lähevad banaani palmi alla. Cutter lõikab palmi külge sälgu, nii et palmi latv koos banaanidega maa poole hakkab liikuma. Humper peab õigel hetkel banaanikobarast kinni haarama ja selle oma õlale sättima. Kui humper on banaani kobarale oma õla alla saanud, siis cutter lõikab kobara palmi küljest lahti. Humper tassib 30-60kg kaaluva kobara treilerile. Peale kobara lahti lõikamist võetakse palm maha, sest rohkem ta saaki ei anna.

Banana humping video:

Päeva jooksul täidab 8 meheline team umbes 15 treilerit. Ühte treilerisse läheb 60-64 kobarat banaane. Cutterid on kvalifitseeritud tööjõud ja tegelevad terve päeva ainult lõikamisega, humperid saavad veidi vaheldust: tassivad kaks treilerit banaane, kaks korda sättivad banaane treilerisse ja korra juhivad traktorit.

Raha eriti ei saa: 16.5 $/h, seega jääb ehk nädalas $300 kätte. Kui alguses arvasin, et banaanid tasimine on üsna lihtne töö, siis peale 50-60kg kobaraid ma nii arva. Minuga samal päeval tööle võetud Taiwani poiss lasti teisel päeval lahti, sest ta lasi päeva jooksul üsna mitu korda kobaral maha kukkuda. Päeva lõpuks on valusad õlalihased, seljalihased ja jalalihased. Lisaks saavad valu õlanukkid, mis mul esimese nädala lõpuks olid mõlemad sinised.

Eelmine nädalavahetus käisin ühe baaris kohatud soomlasega mootorattaga sõitmas ja tema juures saunas.

See nädalavahetus ronisime Mt. Tysonile (670m), kust näeb vaadet Tullyle ja peaks ilusa ilmaga ka Mission Beachi ja Dunk Islandit nägema. Mt. Tysonile ronime oli kõige karmim walk, mida ma siiani Austraalias teinud olin, sest kallak mäkke oli üsna järsk ja vahepeal oli vaja ronida üles umbes meetri kõrgustest astmetest. Ekstreemsemaks tegid selle “jalutuskäigu” ka vihmametsas leiduvad kaanid, kes märjaga maapinnalt mõõda jalgu ülesse ronivad ja sinu verd imevad. Enamus kaanidest on väikesed ~2cm, aga on ka suuremaid ~7cm pikkuseid. Matka jooksul korjasin oma jalgadelt ära arvatavasti umbes 20 kaani. Minul läks üsna hästi, aga samal rajal kohatud britidest üks pidi kaani oma meheuhkuselt ära korjama :). Ja kui kaan juba verd imema on jõudnud hakata, siis verd tuleb ohtralt.

Tully album

Austraalia adrealiinipealinn on Cairns. Cairnsis on head tingimuse, et teha benjihüppeid, langevarjuhüppeid, white river raftingut ja sukeldumist.

Kuna Queenstownis õiget raftingut ei saanud ja Priit oli viimaseid päevi Cairnsis, siis tegin esimesel päeval koos Priiduga raftingu ära. Parim raftingujõgi Austraalias on Tully, mis asub Cairnsist ~150km kaugusel lõunas.

Päev algas 6.40 hommikul, kui buss korjas mind hostelist peale ja pärast väikest peatust raftingu Cairnsi baasis sõidutati meid Tully jõe äärde.

Priitu ja mind pandi ühte paati kahe shoti tüdruku ja ühe shoti akadeemikuga. Parvejuhte oli meil kaks. Lisaks kogenud Edile pidi põhitöö ära tegema trainee Kyle.
Parvejuhi ülesanne on parve taga aeruga juhtides parv ohutult kivide vahelt ja kärestikest alla juhtida. Lisaks aerule on tema käsutada ka ülejäänud parves istujad, kes peavad parve kiirust mõladega kas kasvatama või aeglustama. Parvejuht annab käsklusi: forward paddle, backward paddle, relax, left side, right side, hold on, tuck, back to job. Enamus käsklusi peaks selged olema, aga ennast parves hoidmise või parves liikumisel tuleb arvestada, et sa kärestikus kõrvalistujale aeruga vastu lõuga ei anna. Selleks tuleb alati aeru ülemist otsast (T-grip) ühe käega kinni hoida.

Esimesed kärestikud möödusid ilma probleemideta ja vaikselt õpetati meile uusi käsklusi juurde. Peale kolme või nelja kärestiku tõmmati parv keset kärestikku kivile ja kõigile anti käsk vette hüppata ja kärestikuses jões hulpimist harjutada. Pärast hulpimist oli vaja ka omal jõul tagasi parve saada.

Lõunani meil eriti probleeme läbi kärestike saamisega ei olnud ja nautisin parvesõitu täiega. Lõunapausil kugistasin alla kaks burgerit (backpacker peab sööma kui võimalus on) ja kahandasin dehüdratsiooniriski juues hulgaliselt vett.
Peale lõunat oli kõigil julgust rohkem ja parvejuht õpetas meile uue käsu - kamikaze. Kui tavaliselt tähendab kärestikust alla sõitmine ühe käega nöörist kinni hoidmist, siis kamikaze puhul on vaja mõlemad käed koos mõlaga ülesse tõsta ja samal ajal kamikaze karjuda. Kamikaze õnnestus - kõik jäid parve.

Hiljem oli meil võimalus paari meetrist koske läbida. Kose läbimiseks kasutati veidi erinevat lähenemist kui tavaliselt. Kõik istusid parve ühes otsas ja hoidsid üksteisest kinni. Päris õnnestunuks kose läbimist nimetada ei saa, sest kõik lendasid parvest välja. Probleemi siiksi ei olnud, sest peale koske oli jõgi rahulik ja kellelgi ei olnud väikse supluse vastu midagi.

Kõik läks hästi kuni noor parvejuht Kyle eksis ühe järgneva kärestiku läbimisel, mille tulemusena parv ennast kärestikus ümber keeras. Kuna mina olin esimesi kes üle parvest välja kallutati, siis lendas mulle olin ma mingi aeg kaetud aerude ja teiste inimeste jäsemetega. Minu pea kohal oli parv ja all kivid. Mõne aja lihtsalt ootasin, kuni inimesed minu pealt ära kadusid ja siis üritasin võimalikult vähe liigutades parve alt välja ujuda. See mingil põhjusel ei õnnestud, arvatavasti oli oma osa kiirel voolul. Siiski oli mul meeles, et kui parv ümber läheb ja selle alt välja ei saa, siis saab parve all siiski hingata. Tõmbasin parve all mäslevas vees korra hinge ja üritasin uuesti parve alt välja saada. Seekord probleemi ei olnud ja tulin veepinnale paar meetrit parvest allavoolu. Järgnes paar kiiremat liigutust, et saada minu läheduses asuva teise parve juurde, kus mind parve tõmmati. Samal ajal suutsin ma jõest päästa ühe mõla ja shoti tüdruku sandaali. Mina võtsin parve ümberminemist, kui osa parvetamise kogemusest, aga mõni sekund peale mind parve tõmmatud nooruke shoti tüdruk oli endast üsna väljas, kuna ta oli mõne aja vee all viibinud ja ei suutnud seetõttu mõne aja hingata.

Parve ümberminekust oli puhtalt pääsenud ainult selle põhjustaja Kyle, ülejäänutel oli kõigil ettenäidata sinikaid ja väiksemaid marrastusi. Mina pääsesin sinikatega põlvedel ja väikese marrastuse ja sinikaga puusal. Kõige valusama laksu sai vanem parvejuht Eddy, kes lendas otse puusaga kivisse. Pärast mõlade kokku korjamist ja oma parve saamist veenduti, et keegi tõsisemat ravimist või valuvaigisteid keegi ei vajanud ja parvesõit jätkus. Kylelt võttis tüüri siiski üle Eddie.

Peale tavapärast kärestike läbimist saime veel paaril korral jões niisama hulpida ja ühelt suuremalt kivilt rock jumpingut teha. Kivi oli umbes 3.5m kõrgune ja ainuke, kes jättis meie parvest hüppamata oli akadeemik Graham.

Bussiga tagasisõites näidati meile bussis parvetamise parimaid palu, mis kujutasid endast videoklipe, kuidas inimesed erinevalt parvest välja lendavad, kuidas nad peaga vastu kaljut panevad või lihtsalt aeruga saavad. Ma arvan, et kui seda videot enne parvetamist oleks näidatud, siis nii mõnigi oleks riske tutvustavale (muuhulgas surm kontaktist kiviga ja uppumise tagajärjel) ja parvetamise korraldaja vastusest vabastavale paberile allkirja andmata jätnud.

Kokkuvõteks võib öelda, et minu meelest tasus parvetamiseks makstud $170 ennast täiega ära ja kui kusagil veel saab tõsise kärestiku peal raftida, siis tahan ma seda teha. Parvetamisega on seotud riske, aga vigastada võib ennast igal pool. Paar päeva tagasi nägin ma kuidas üks basseinis võrkpalli mänginud backpacker kiirabiga minema viidi, sest ta oli oma õla võrku mängides paigast ära tõmmanud.

Veel raftingu pilte leiab Priidu raftingu albumist