Fraser Island - 4wd mecca (08.09.08-09.09-08)
Ma ei ole viitsinud oma idaranniku tripist kirjutada, aga täna võtsin ennast kätte ja kirjutasin Fraser Islandist, kus olin 1.5 kuud tagasi. Hetkel olen endiselt Tullys ja hambin banaane. Novembri alguses plaanin (mis tavaliselt muutuvad) minna edasi (tagasi)Darwinisse, et alustada sealt roadtripi Perthi.
Leidsin Brisbane->Cairnsi tripiks reisikaaslased gumtree’st. Reisikaaslasteks said prantslannad Mathilde ja Marioniga, kes tegid Brisbane ülikooli juures erialast praktikat ja enne Austraaliast lahkumist tahtsid ka peale Brisbane midagi Austraalias näha.
Peale poolt päeva Sunshine Beachil jõudsime esimese päeva õhtuks olime Hervey Bays, mis on gatewayks maailma suurimale liivasaarele Fraserile. Jõudsime Hervey Baysse umbes kella kaheksaks ja samal õhtul oli meil vaja organiseerida hostel ja trip Fraserile. Peale veidikest seiklemist Hervey Bays leidsime Woolshed nimelise hosteli. Omanik oli väga sõbralik ja aitas meil homseks ka Fraserile tripi jaoks kõik ära broneerida. Peale erinevata võimaluste kaalumist otsustasime ise auto 4wd rentida ja veeta Fraseril 2 päeva. Rahaliselt tuli see isegi odavam kui koos teiste paketituristega 3 päeva täistuubitud bussis loksuda (8-40 nägu).
Järgmisel hommikul kell 6.00 vahetasime oma rentitud Kia Rio Fraser Magic 4wd Hires Land Rover Defenderi vastu ja suundusime praami järjekorda. Kuna umbes kell 14.00 hakkas Fraseril tõus, siis oli plaan enne tõusu jõuda saare põhja tipu juures asuva camping groundi ja matkarajani. Tõusu ajal (+/- 2h) ei ole soovitav Fraseri põhimaanteeks oleval rannaribal sõita, sest selle laius väheneb ~50m peaaegu 0ni. Maasturiga merevees sõitmine oli aga rangelt keelatud.
Kiirus on Fraseril piiratud metsavahel 30km/h ja rannal 80km/h. Metsa teed tähendavad üherealisi kitsaid liivaradasid puude vahel. Kui auto vastu tuleb, siis tuleb leida lähim tee kõrval asuv tasku ja sinna ennast ära parkida. Kui metsateel oleks enamasti hakkama saanud ka veidi kõrgema lihtsa 4wd (nt Forester), siis taskud kujutasid endast liivahunnikuid, kust pärast välja saamiseks oli vaja korraliku aeglusti ja lukuga 4wd.
Kuigi lubatud on rannal 80km/h, siis enamasti oli kiirus rannal ehk 50km/h. Kuígi Defender on tootetud põhimõtteliselt 50ndatest alates peaaegu muutmatuna ja maanteel oli sellega sõitmine rohkem veoautoga sarnane, siis liivas oli Defenderiga sõita äge. Liivas on vaja gaasipedaal põrandasse suruda ja veidi rooliga korrigeerida, et auto liivarööbastes hoida. Selle juurde käis turbo ja ülekande vilin ja samal ajal liputas auto veidi läbi liiva tungides oma saba. Paris -> Dakari rallil sõita oleks igatahes ülilahe.
Peale paari-kolme tundi sõitu olime jõudnud oma esialgse plaanitud matkaraja juurde, aga meie üllatuseks oli see suletud. Kuna samas kohas asuv kämping oli tasutud, siis otsustasime mööda randa tagasi sõita ja leida endale telkimisplats.
Enne tõusu me telkimisplatsi ei leidnud, aga sellest ei olnud midagi, sest saime 4 tundi niisama beachil vedeleda ja chillida. Chillisime Eli Creeki juures, kus oli näha, et vesi tõus ei kahanda rannariba nullini.
Eli Creeki juurest saime minema umbes tund enne päikeseloojangut. Korra läbisime jälle ka Eli Creeki, mis oli endiselt veidi kõrgem (veidi üle põlve), nii et sealt hooga läbi sõites voolas vett ka veidi üle kapoti. Diisel Defenderil sellest probleemi ei olnud.
Leidsime sobiva telkimiskoha Rainbow liivadüünist paari kilomeetri kaugusel. Telkimisplats asus rannast veidi eemal, nii et sinna saamiseks tule aeglusti ja luku abi kasutada. Telkimisplats ise oli ülihea - rannariba 50m kaugusel, aga samas olime tuule eest rannal asuvate liivadüünidega kaitstud. Telkimispaiga taga oli kohe väike küngas, kust sai veidi kõrgemalt rannariba imetleda.
Teise päeva hommikul ronisid tüdrukud magamiskottidega rannale, et päikesetõusu nautida, aga kuna mina olen neid siin juba piisavalt näinud, siis otsustasin rahulikult telgis magada.
Teise päev sisaldas vähem 4wd ja rohkem jala matkamist. Parkisime oma auto Central Campi parklasse ja võtsime ette 7km matkaraja McKenzie järve juurde. McKenzie oli veidi pettumus, sest järve vesi ei olnud sugugi nii sinine, kui ma seda reklaamimaterjalides näinud olen. Samuti oli seal liiga palju paketituriste. Ujuda sai ja linnuke on kirjas - Lake McKenzie nähtud.
