White River Rafting Tully jõel 17/08
Austraalia adrealiinipealinn on Cairns. Cairnsis on head tingimuse, et teha benjihüppeid, langevarjuhüppeid, white river raftingut ja sukeldumist.
Kuna Queenstownis õiget raftingut ei saanud ja Priit oli viimaseid päevi Cairnsis, siis tegin esimesel päeval koos Priiduga raftingu ära. Parim raftingujõgi Austraalias on Tully, mis asub Cairnsist ~150km kaugusel lõunas.
Päev algas 6.40 hommikul, kui buss korjas mind hostelist peale ja pärast väikest peatust raftingu Cairnsi baasis sõidutati meid Tully jõe äärde.
Priitu ja mind pandi ühte paati kahe shoti tüdruku ja ühe shoti akadeemikuga. Parvejuhte oli meil kaks. Lisaks kogenud Edile pidi põhitöö ära tegema trainee Kyle.
Parvejuhi ülesanne on parve taga aeruga juhtides parv ohutult kivide vahelt ja kärestikest alla juhtida. Lisaks aerule on tema käsutada ka ülejäänud parves istujad, kes peavad parve kiirust mõladega kas kasvatama või aeglustama. Parvejuht annab käsklusi: forward paddle, backward paddle, relax, left side, right side, hold on, tuck, back to job. Enamus käsklusi peaks selged olema, aga ennast parves hoidmise või parves liikumisel tuleb arvestada, et sa kärestikus kõrvalistujale aeruga vastu lõuga ei anna. Selleks tuleb alati aeru ülemist otsast (T-grip) ühe käega kinni hoida.
Esimesed kärestikud möödusid ilma probleemideta ja vaikselt õpetati meile uusi käsklusi juurde. Peale kolme või nelja kärestiku tõmmati parv keset kärestikku kivile ja kõigile anti käsk vette hüppata ja kärestikuses jões hulpimist harjutada. Pärast hulpimist oli vaja ka omal jõul tagasi parve saada.
Lõunani meil eriti probleeme läbi kärestike saamisega ei olnud ja nautisin parvesõitu täiega. Lõunapausil kugistasin alla kaks burgerit (backpacker peab sööma kui võimalus on) ja kahandasin dehüdratsiooniriski juues hulgaliselt vett.
Peale lõunat oli kõigil julgust rohkem ja parvejuht õpetas meile uue käsu - kamikaze. Kui tavaliselt tähendab kärestikust alla sõitmine ühe käega nöörist kinni hoidmist, siis kamikaze puhul on vaja mõlemad käed koos mõlaga ülesse tõsta ja samal ajal kamikaze karjuda. Kamikaze õnnestus - kõik jäid parve.
Hiljem oli meil võimalus paari meetrist koske läbida. Kose läbimiseks kasutati veidi erinevat lähenemist kui tavaliselt. Kõik istusid parve ühes otsas ja hoidsid üksteisest kinni. Päris õnnestunuks kose läbimist nimetada ei saa, sest kõik lendasid parvest välja. Probleemi siiksi ei olnud, sest peale koske oli jõgi rahulik ja kellelgi ei olnud väikse supluse vastu midagi.
Kõik läks hästi kuni noor parvejuht Kyle eksis ühe järgneva kärestiku läbimisel, mille tulemusena parv ennast kärestikus ümber keeras. Kuna mina olin esimesi kes üle parvest välja kallutati, siis lendas mulle olin ma mingi aeg kaetud aerude ja teiste inimeste jäsemetega. Minu pea kohal oli parv ja all kivid. Mõne aja lihtsalt ootasin, kuni inimesed minu pealt ära kadusid ja siis üritasin võimalikult vähe liigutades parve alt välja ujuda. See mingil põhjusel ei õnnestud, arvatavasti oli oma osa kiirel voolul. Siiski oli mul meeles, et kui parv ümber läheb ja selle alt välja ei saa, siis saab parve all siiski hingata. Tõmbasin parve all mäslevas vees korra hinge ja üritasin uuesti parve alt välja saada. Seekord probleemi ei olnud ja tulin veepinnale paar meetrit parvest allavoolu. Järgnes paar kiiremat liigutust, et saada minu läheduses asuva teise parve juurde, kus mind parve tõmmati. Samal ajal suutsin ma jõest päästa ühe mõla ja shoti tüdruku sandaali. Mina võtsin parve ümberminemist, kui osa parvetamise kogemusest, aga mõni sekund peale mind parve tõmmatud nooruke shoti tüdruk oli endast üsna väljas, kuna ta oli mõne aja vee all viibinud ja ei suutnud seetõttu mõne aja hingata.
Parve ümberminekust oli puhtalt pääsenud ainult selle põhjustaja Kyle, ülejäänutel oli kõigil ettenäidata sinikaid ja väiksemaid marrastusi. Mina pääsesin sinikatega põlvedel ja väikese marrastuse ja sinikaga puusal. Kõige valusama laksu sai vanem parvejuht Eddy, kes lendas otse puusaga kivisse. Pärast mõlade kokku korjamist ja oma parve saamist veenduti, et keegi tõsisemat ravimist või valuvaigisteid keegi ei vajanud ja parvesõit jätkus. Kylelt võttis tüüri siiski üle Eddie.
Peale tavapärast kärestike läbimist saime veel paaril korral jões niisama hulpida ja ühelt suuremalt kivilt rock jumpingut teha. Kivi oli umbes 3.5m kõrgune ja ainuke, kes jättis meie parvest hüppamata oli akadeemik Graham.
Bussiga tagasisõites näidati meile bussis parvetamise parimaid palu, mis kujutasid endast videoklipe, kuidas inimesed erinevalt parvest välja lendavad, kuidas nad peaga vastu kaljut panevad või lihtsalt aeruga saavad. Ma arvan, et kui seda videot enne parvetamist oleks näidatud, siis nii mõnigi oleks riske tutvustavale (muuhulgas surm kontaktist kiviga ja uppumise tagajärjel) ja parvetamise korraldaja vastusest vabastavale paberile allkirja andmata jätnud.
Kokkuvõteks võib öelda, et minu meelest tasus parvetamiseks makstud $170 ennast täiega ära ja kui kusagil veel saab tõsise kärestiku peal raftida, siis tahan ma seda teha. Parvetamisega on seotud riske, aga vigastada võib ennast igal pool. Paar päeva tagasi nägin ma kuidas üks basseinis võrkpalli mänginud backpacker kiirabiga minema viidi, sest ta oli oma õla võrku mängides paigast ära tõmmanud.
Veel raftingu pilte leiab Priidu raftingu albumist
