Craigieburn - UusMeremaa klubisuusaalad
Craigieburn on UusMeremaa kõige karmim suusaala, sest algajate radasid üldse ei ole. Keegi mingeid radasid ka ei tee, kõik mis on, on looduslik lumi. Või nagu Craigiburni brozüür ütleb: None of that wasteful grooming. Ülesse saab kolme trosstõstuki abil. Kui Eestis ja Euroopas olen ma ka kasutanud trosstõstukit ja seal saab ülesse konksu abil, siis UusMeremaal kasutatakse nut crackerit. Nut cracker on paksust traadist julla, mis näeb natuke välja nagu pähklitangid. St. Nut cracker käib keskelt lahti ja kuhu pähklitangidel pannakse pähkel, siis nut crackeril käib sinna tross. Enne on vaja käega trossist parema käega kinni võtta ja hoida, kuni sinu kiirus on trossiga sama ja siis saab nut crackeri teise käega ümber trossi kinni panna ja kinni hoida kuni lõpuni. Nut crackeri küljes on nöör, mis kinnitub ümber puusade ja tagumiku pineva rihma külge, nii et enamus keha raskusest ei ole vaja käega ülesse vedada. See ei tähenda, et ülesse jõudes vasak käsi valus ei oleks. Enamuse koormusest saavad sõrmed, sest need hoiavad nut crackerit koos, aga ka osa raskusest on käe peal, nii et päeva lõpuks mõlema käe biitsepsi lihased veidi kanged. Lumelauduritel kinnitub nut cracker sõidu ajal puusale, aga suusatajatel on see põhimõtteliselt jalge vahel, nii et kukkudes võib nut cracker ka midagi muud peale pähklite purustada.
Craigieburn asub Christchurchist umbes 1.5h kaugesel, aga Cragieburnil saab ööbida. Ööbimine on kahes hoones, kus magamine käib dorm (naridega) ruumides ja külastajatel on kohustus graafiku alusel süüa teha ja koristada.
Craigieburn on klubi ala, st. ei on mittetulundusühing. Üleval peavad seda klubi liikmed, kes maksavad liikmemaksu ja paaril päeval aastal teevad ühiskondliku kasuliku tööd. Töötamine ei ole kohustuslik, aga garanteerib veel odavamaid või üldse tasuta pileteid.
Craigieburn külastajad saavad oma piletiga kasutada ka üle mäe teisepool asuvaid BrokenRiveri nõlvu, nii et kahepeale kokku on kahel klubil 900ha loodusliku lumega sõiduala!
Puuder :)) Craigieburni teine päev.
Hommikul oli mägi kinni, sest sadas värsket lund. Mõõdeti 22cm värsket lund, aga hommikul hütist välja jalutades oli lumi põlvini. Kahjuks päris hommikul mäele ei saanud, sest puhastati trosstõstuki alust rada ja oli kuulda, et ka mõned pommid visati lumme, et vähendada laviini ohtu.
Kell kaks saime mäele. Enamus radu oli endiselt suletud, aga see ei olnud eriti oluline, sest mäe peal oli ehk ~15 inimest. Lumi märg puuder, seega enamusajast oli vaja otse alla panna, raskuskese madalale ja raskust tagumisel jalal hoida, et lauaots lumel hoida. Puhas rõõm. Alguses midagi näha ei olnud, nii selle kohta, mis maastikul ja lumes ma sõidan, sai tagasidet jalgadest, mitte silmadest. Lund umbes põlveni ja kuna kiirust oli üleval hoida siis vahepeal kellegi teisest läbi sõites sai natuke lennata. Teisel laskumisel panin korralikult ka kivisse, nii et lendasin pea ees lumme ja tegin paar kukerpalli. Muret polnud, sest maandumine oli lumes pehme, aga tutikas Salomoni rendidemo laud sai põhjale päris ilusad uued triibud.
Viimane pool tundi oli eriti hea, sest lumi tahenes natuke ja tegelikult nägi ka kus sõidad. See tähendas rohkem kiirust ja pikemad lennud!
Puuder 
Craigieburn kolmas päev
Nagu kohalikud ennustasid, oli peale eilset lumesadu pool Christchurchi kohal. Enne lõunat olid üsna pikad järjekorrad (5 min). Enamus radasid endiselt suletud. Lumi veel parem kui eelmine päev (paar kraadi külma).
Peale lõunal avati Middle Basin. Sõit ülevalt alla umbes 5 minutit, tagasi tõstuki juurde 20 min ja ülesse tagasi tõstukiga 20 minutit. Aga kõndimine oli seda väärt. Puuder! Päeva lõpuks olin täiesti läbi.
Lumi, palju lund. Craigieburnie viies päev.
Viimase kolme päeva jooksul on sadanud 120cm lund ja lund sajab endiselt. Al, kes on siin kõige vanem (~70) arvas, et viimati oli siin nii palju lund 1979 aastal. Tee Craigieburni on suletud ja nii ka enamus ümberkaudseid teesid. Mägi on veel suletud, aga võib-olla avatakse peale lõunat. Öösel oli toas veel külmem kui tavaliselt. Aken oli veidi irvakil ja öösel kütet sees ei ole. Minu magamiskoti miinimum temperatuur on 10+ C.
Lumi oli eile võrratu, lihtsalt suuna laud alla ja anna ainult minna. Kuigi sõita sai sai ainult 3h, siis minu parema jala reielihas arvas õhtul, et tema enam ei suuda. Paremat jalga üle vasaku põlve tõstmiseks oli vaja käega veidi aidata.
Hommikul tuli mäeservalt hunnik lund laviinina alla ja lähen vaatan, millist damaget see on teinud. Süüa jätkub meil siin kolmeks päevaks.
Lumevangis. Craigieburnie kuues päev.
Eile jäigi mägi suletuks. Hommikul ärkasin helikopteri peale, mitte külma peale nagu tavaliselt (pm magasin kõigi mitte mäeriietega, mis mul oli). Helikopter pommitas mäge, et saada mäenõlvalt enamus lund alla. Laviin tuli ja viis kaasa osa Graigieburnie tõstukist.
Enne lõunat oli veel lootust, et saab Graigieburniest minema ja kuigi ümberkaudsed maanteed suudeti avada, siis Graigieburni viiv tee on endiselt osaliselt kolme meetrise lumega kaetud.
Kuna mägi on suletud, aga lund on kõvasti, siis harjutasin parklas hüppeid.
Õhtul siiski mäelt alla viiv tee nii palju puhtaks, et sealt sai alla sõita. Minu lõunaks kokkulepitud auto oli selleks ajaks loobunud ja pidin kiiresti endale uue transpordi leidma. Kahel kiwil (Tom & John) oli autos piisavalt ruumi, ainult et nad ei läinud Christchurchi vaid linnulennult umbes 15km kaugusel asuvasse Coleridge järve äärde. Aga nad olid mind nõus lahkelt tee peale jäävasse Springfieldi viima, mis asub Christchurchist 65km ja kus on ka mitu backbackerit. Springfieldi jõudes selgus, et kõik backpackerid on täis. Peale natuke mõtlemist pakkusid nad, et ma võin koos nendega Coleridge äärde tulla. Mulle sobis.
Mt. Olympus (seitsmes päev)
Coleridge järve ääres asus väike kohalike kalurite campingground. Ööbisin koos kuue kiwiga väikeses putkas, mida köeti väikese raudpliidiga. Hommikul oli igatahes väga külm. Hingeõhk auras, nii et temperatuur oli arvatavasti madalam, kui minu magamiskoti ellujäämistemperatuur +10C. Igatahes kui ennast kerra tõmmata ja kõik augud magamiskotis sulgeda ja magamiskotti seest oma hingeõhuga soojendada, siis suutsin isegi enamuse aja ööst magada.
Hommikut võeti rahulikult ja umbes kella kaheks jõudsime Mt. Olympusele. Tee sinna oli veel karmim, kui Craigieburni. Igatahes kui John oma Subaru Forresteri vastutuleva Land Cruiseri mööda laskmiseks tee serva tõmbas, siis oli ta põhja peal kinni. Probleemi polnud, umbes 10 minutiga oli Forrester Land Cruiseri vintsi abil jälle tee peal ja jõudsime ilusasti mäele.
Kohalikud peavad Olympust üheks parimaks club ski alaks koos Craigieburniga (Temple Basin on kolmas). Minus Olympus eriti mingit vaimustust ei tekitanud. Maastikul on potensiaali, aga tol päeval oli nähtavus väga vilets ja lumi suht ära sõidetud.
Valulikuks tegi Olympusel lumelauaga sõitmise sealne trosstõstukite süsteem. Esimene tõstuk oli lihtsam kui Craigieburn. Siis oli vaja natuke mäest ülesse hüpata, et saada lühikese trossi juurde, mis natuke mäest ülesse. Lühikese trossi pealt sai sõita teise trosstõstuki juurde, mis valetpidi, ehk tross jäi mul ülesse sõites selja taha. Lisaks ei olnud võimalik trossi kõrval nutcrackeri trossile panemiseks seista, vaid seda oli vaja teha sõidu pealt. Enne oli vaja kindakaitse vasakusse kätte panna. Paned kindakaitsme vasakusse kätte, sõidad väikeselt künkalt seljaga trossi juurde, hoo pealt haarad vasaku käega trossist, paned parema käega nutcrackeri trossi peale ja hoiad kahe käega nutcrackerist kinni ja püüad ülesse välja jõuda. Tee peal oli vaja vältida kaablit üleval hoidvaid pulleysid vältida, mis tagumikust paari sentimeetri kaugusest mööda vihisesid. Kolmas pulley jälle õigel pool, st kindakaitse paremasse kätte ja trossi külge. Kolmas tross oli ilgelt aeglane ja vahepeal asus tross umbes pea kõrgusel, nii et nutcrackerist oli raskem kinni hoida.
Ülevalt ühe ropsuga mul alla ei õnnestunud sõita, vahepeal oli väike org, kust oli vaja ülesse matkata.
Parim osa Olympusest oli tagasisõit alumisse parklasse, mis tähendas umbes 10 minutist sõitu puutumatul lumel. Igatahes samal ajal ülemisest parklast startinud auto jõudis umbes 10 minutit hiljem alla.
Võib-olla mul ei vedanud, sest nähtavus oli Olympusel vilets ja lumi ära sõidetud. Vähemsõidetud nõlvad olid ametlikult suletud ja nägin, kuidas neil sõitmine tähendas automaatselt pileti ära võtmist. Kallakut Olympusel oli ja hea lumega võiks see nautitav olla. John pidas Craigieburni kõige paremaks, sest seal on suhteliselt lihtne mööda mäeaheliku matkata ja leida endale puutumata lund.
Tagasi Christchurchis.
Oma tutikale Salomoni demo/rendi lauale sõitsin põhjani ulatuvad kraapsud sisse ja olin üsna mures, kui palju mult selle eest McEwings‘is raha kasseeritakse. McEwingsis oli suhtumine väga mõistlik kraapsudest probleemi ei tehtud. Lisaks ei pidanud ma kahe lisa päeva eest raha maksma, nii et kokkuvõttes sain korraliku laua 25$ eest päevas. Nii et kui tahate UusMeremaal pikemaks ajaks korraliku lauda, minge McEwingisse ja küsige endale demo lauda.
Salomoni Panda laud oli kindlasti parem kui Burtoni Cruzer, aga minu kui UusMeremaal proovitud laudest peaksin ühe valima, siis on selleks K2 Zeppelin (kõige jäigem ja libises hästi).
Craigieburn Middle Basin (video)
Laviin Hamilton Peakilt (video)
