Suur Kivi - Uluru ja Kata Tjuta 21.04
Peale järjekordset 10h sõitu (750km) saabusime Kata Tjuta rahvusparki, kus asub Austraalia kuulus Suur Kivi - Uluru. Peale SA/NT osariigi piiri ületamist oli vaja kohe teha slaamomisõitu - kängurulaipasid vedeles tee peal ohtralt. Hiljem õhtul kui olime Stuart Hwy’lt ära keeranud Lasseter Hwy tuli meil tegemist teha ka elusate kängurutuga, kes umbes iga poole tunni tagant meie bussi eest läbi tahtsid hüpata või lihtsalt keset teed chillisid. Kindlustustingimustes oli kirjas, et kui buss üle katuse keerata, siis midagi kinni ei maksta. Seetähendas, et ligi 2.5m kõrge bussiga me känguru põike testi me teha ei tahtud - parim võimalus oli hoida madalat kiirust ~80km/h ja pidevalt skännida teeservu, et enne kängurut pidama saada.
Kuna olime selleks ajaks sõitnud 3 päeva ja külmkapi aku pidi juba ammu tühi, siis oli meil vaja ööbida kämpingus. Kuna eelmine katse lihtsalt sisse hiilida ei olnud eriti hästi lõppenud, siis seekord tahtsime ööbida kämpingus nagu kord ette näeb. Kuigi meie soovid olid head, siis seekord ei õnnestunud meil suures kämpingus lihtsalt receptionit leida ja olime sunnitud ööbima tasuta.
Hommikul tõusime kell 5.30, et jõuda enne päikesetõusu Uluru juurde. Sissesõit Kata Tjuta rahvusparki maksab $25 ja see tagab sissepääsu kolmeks päevaks. Sisse sai alates kella 6.00 ja olime ühed esimesed, kes rahvusparki sel päeval sisenesid. Päikesetõusul ja loojangul on Uluru tõesti kõige ilusam.
Peale päikesetõusu otsisime koha, kus saime endale hommikusöögi valmistada ja külastasime Cultural Centre’t, kus tutvustati aborigeenide kultuuri. Seal näidatud lühifilmist jäi mul mulje, et kui kohaliku loodust tunned, siis on ka kõrbes üsna palju toitu - tuleb ainult osata need ülesse leida. Peale kängurutu saavad aborigeenid loomset toitu suurtest sisalikest, mida küpsetatakse lihtsalt süte all ja kängurud visatakse lihtsalt lõkkesse, siis ei ole vaja nülgimisega vaeva näha. Aborigeenid on ka Kata Tjuta praegused omanikud, aga Austraalia riigil on aborigeenidelt 99 aasta pikkune rendi leping.
Kuna temperatuur oli 9 ajal juba 30 lähedal, siis 9.8km pikkust ringi ümber Uluru me teinud. Samuti ei roninud me Uluru otsa, sest aborigeenid paluvad seda mitte teha, kuigi see ei ole keelatud ja paljud seda võimalust kasutavad. Ulurule tegime paar ringi peale oma bussiga ja jalgsi läbisime lühemad rajad - Mala ja Kuniya. Mõlemad võimaldasid näha Suurt Kivi lähemalt.
Peala jalutuskäike Uluru lähedal istusime bussi ja sõitsime 50km edasi - Kata Tjuta kivide juurde. Kata Tjuta juures tegime täisprogrammi ja jalutasime läbi 7.4km Valley of the Winds, mida Kaie väga soovitas. Me ei pettunud - vaated oli võimsad ja mulle meeldis see kivide vaheline ala rohkem kui kuulus Uluru. Hommikul paistis fotoka aku veel täiesti täis ja ma ei vaevunud seda laadima, aga Kata Tjutas tegi fotoka aku oma viimaseid hingetõmbeid ja Priidu fotoka objektiiv oli juba Flinder Ranges kinni kiilunud, nii et Kata Tjutas pidi väga hoolikalt valima, mida jäädvustada.
Järgnes tagasisõit Cultural Center juurde, kus mina läksin WC fotoka akut laadima ja Priit valmistas parklas 15 minutiga kiire söögi. Peale sööki nautisime päikeseloojangut Ulurul. Päikeseloojangu punast valgust jätkus sel õhtul väga lühikeseks ajaks, aga ühe punase Uluru pildi suutsin ma siiski jäädvustada.
Ulurust lahkusime jälle pimedas ja edasi sõitsime King Canyoni poole, mis asus Ulurust umbes 300km kaugusel.
