Jaan

Eelmisel aastal ostsin endale pisut matkavarustust. Nüüdseks on kõik testitud ja nüüd on aega kogemusest kirjutada.

Ferrino Lighttent 1

Kuna käin suhteliselt tihti matkal siis mõtlesin, et mul võiks olla üks ühekohaline telk. Iseenesest saab ka ilma telgita(bivi, telkmantel) hakkama, aga noh, olen ikkagi pisut mugav inimene. Valik langes Ferrino Lighttent 1 peale - tundus pisike, kerge(1,5kg) ja sellel oli tumeroheline variant. Ühemehe sissitelk

Ülespandud telk on väga väike - kõrgeimast kohast 75cm kõrge. Mis tähendab, et seal sees suurt midagi peale magamise ei tee - riideid on juba päris ebamugav vahetada. Märgade riietega on asi ilmselt veel keerulisem. Telgil on väike eesruum kuhu mahuvad täpselt seljakott ja saapad. Väikse kõrguse boonus on muidugi see, et õigesti paigutades on telk väga hästi maskeeritav ja keegi ei tule segama. Võib telgi rahulikult päevaks metsa jätta, vaevalt keegi leiab.

Telgi miinuseks on aga see, et ilma vaiade ja nöörideta ei püsi ta püsti - kaared ei ole risti ega ka omavahel kuidagi ühendatud.

Telk on väga hästi tehtud, täpselt õmmeldud ja hoiab ka keskmist vihma - suurema vihmaga pole metsas olnud, ei oska midagi lubada. Mina olen selle ostuga täitsa rahul.

MSR PocketRocket

Ilma sooja joogita on metsas lõkke ääres päris nüri olla, soe söök on suur boonus ja ilma hommikukohvita ei saa ma kuidagi hakkama, kohvisõltlane nagu ma olen. Seetõttu ei pääsenud priimuse ostsmisest. Kaalusin pikalt igasugu variante ja lõpuks jäin MSR PocketRocketi juurde. Tundus, et minu soolo-vajadustega läheb väga hästi kokku. Priimuse kohta ei oskagi midagi öelda, see on väga väike(väidetavalt isegi väikseim) kuid soojendab vett päris kiiresti. Hea üllatusena avastasin, et see mahub täpselt väikse Trangia teekannu sisse.

Therm-a-Rest Trail Lite

Kui sul on tunne, et sul on raha matkavarustusse investeerida, siis see madrats(või siis suvaline isetäituv?) on parim investeering. Investeering mugavusse ja soojusesse. See on täiesti uskumatu kui oluliselt paranes unekvaliteet. Esiteks, ükski lebomatt ei olnud minu jaoks piisavalt pehme - igal hommikul olid mul puusakondid valusad ja lausa punased. Samuti on pisut keeruline kirjeldada seda kuidas see madrats on oluliselt soojem kui tavaline lebomatt. Aga nii on - magad ja sul on soe ja pehme. Lisandväärtus on ka see, et sellel madratsil on hea mugada ka kõva põranda peal, sinna saab külalisi panna või ise külas magada.

Tõsi, konkreetne mudel on kokkurullituna päris suur ja kaalub pea kilo. Aga sellistel lihtsatel matkadel nagu mina käin, olen nõus seda lisakaalu hea meelega tassima. Kokkuvõttes puhkan paremini ja jõuan kaugemale

Vaude Accept 65+10 I

Minu esimene kaasaegne seljakott. Mu seljakotikogemus on pärit sõjaväest ja seetõttu pole ma vist päris pädev seda kotti suures plaanis hindama. Aga põhiline erinevus minu varasemast kogemusest on see, et seljakott ei istu mitte õlgadel vaid puusal, mis tähendab seda, et seljal ega õlgadel ei ole erilist pinget ka 20 kilost kotti tassides. Koti puusaosa on eriti lai ja pehme ega suru puusakontidele. Huvitav on ka see, et kott ei puutu mujalt vastu selga vaid on eemal, mis omakorda tähendab, et selg ei higista. Huvitav omadus on ka seljapikkuse reguleerimine puusalt, pikema matka ajal on väga abiks kui saab raskust pisut ümber tõsta.

Selle koti põhiliseks miinuseks on täiesti kasutud võrgust küljetaskud - nad on väga madalad ja mahutavad vähe. Sinna peale mütsi midagi ei pane. Oleks tore kui veepudel ikka mahuks.

Nagu ma ütlesin, ei tea ma kuidas see kott on võrreldes teiste kaasaegsete kottidega, aga mina olen väga rahul, sain palju rohkem kui ma ootasin. Ma arvasin, et saan lihtsalt suurema seljakoti, sain ka oluliselt mugavama seljakoti.

Sissejuhatus

Et head retseptid kaotsi ei läheks, panen nad nüüd edaspidi siia kirja, koos omapoolsete muudatustega ja pisut lakoonilisemalt.

Alustan kohe eilseõhtuse toiduga Carbonnade à la flamande. Põhiliselt olen jäänud retseptile truuks, kuid 40 kroonise õlle asemel kasutan sama õlut mida olen harjunud jooma ehk siis Saku Rock-i. See tundub kuidagi loogililne. Samuti, mu varasemad kogemused tumeda õlle kasutamisel pajaroas ei olnud väga head.

Mõnedes retseptides listakse sellesse patta ka tomatipastat ja porgandeid. Ise ma ma neid veel proovinud ei ole.

Retsept

Aktiivne valmistamisaeg: 0:30
Kogu valmistamisaeg: 2:30-3:30

Vaja läheb

• Koostisained:
• 500g veiselihaguljašši
• 100g peekonit
• 3-4 sibulat
• pool supilusikat suhkrut
• pool supilusikat jahu
• 0,5L veisepuljongit - mina tegin puljongikuubikust. Ise keeta ei viitsi ja poest ei saa.
• sinep
• 1-2 loorberilehte
• tüümiani
• vürtsi
• soola
• pipart
• peterselli
• Köögiriistad:
• malmpada
• kauss kus hoida pruunistatud liha
• nõu puljongi valmistamiseks ja hoidmiseks

Valmistamine

Kuivata veiseliha paberiga
Maitsesta veiseliha soola ja pipraga
Pruunista veiseliha
Tõsta veiseliha kaussi
Kui paja külge on liha kõrbenud, kalla sinna pisut puljongit, kraabi lahti ja kalla see segu veiselihale peale
Pruunista peekon, tõsta kaussi
Karamelliseeri sibulad - aeglasel tulel umbes 15 min. Võib lisada pisut suhkrut.
Lisa jahu, sega läbi
Tõsta lihad tagasi potti
Lisa umbes 0,4l Rocki
Kata liha ja sibulad puljongiga
Lisa maitseained
Hauta 2-3 tundi
Lisa hakitud petersell ja pisut sinepit

Sel nädalavahetusel käisime Rannarootsi ja Nõva valda avastamas. Kuna planeeritud jalgsimatka ei saanud metsakeelu tõttu teha, siis osutus see rohkem automatkaks ja seetõttu tuleb sinna kindlasti tagasi minna.

Vaatamata põgusale kokkupuutele hakkas see kant meeldima, kuna lisaks tohutule looduslikule ilule on ta kuidagi teistsugune, nagu välismaal oleks. Ja võibolla kaudselt oledki, kuna see on rannarootslaste elupaik.

Lisaks kõigele muule oli väga tore üllatus külaskäik Nõva RMK looduskeskusesse Perakülas. Saime vaadata mikroskoobist kohalikku “laulvat” liiva ja muud huvitavat. Rääkisime pikalt juttu loodusest, selle rikkujatest ning isegi kohvi pakuti

Reklaamitud laulvat liiva me Nõva rannas laulma ei saanud, kuid meile tundub, et suutsime seda kõrvalmaakonnas. Vähemalt häält see tegi. Eks kunagi peab selle õige ära proovima.

Märkimist väärivad muidugi faktid, et nägime metskitse meres hüplemas, et käisime kaks korda ujumas ning ööbisime sel aastal esimest korda telgis

Nõva kant

Paukjärve matkarada on 5km pikkune, kulgeb ümber mitme järve sealhulgas loomulikult ka Paukjärve. See rada kättesaadav ainult autoga. Selleks tuleb sõita Aegviidu poole ja RMK infotahvli juurest vasakule pöörata. Ka Peterburi maantee poolt on võimalik tulla, kuid see tee pole üldse hea.

Rada ise on umbes 5km pikk, suhteliselt huvitav, vaheldusrikas ja reljeefne, laps kukil, kulus raja läbimiseks 2 tundi sealhulgas väike söögipaus ja mingite värdjate põlema jäetud tule kustutamine. Paukjärv ise on raja lõpus, seal on mitmeid tuletegemise kohti ja üleüldse on mõnus koht kus enne tagasisõitu puhata. Paukjärvest tagasi parklasse on umbes kilomeeter. Soovitan liikudes jälgida puudele värvitud kollaseid märke, mitte teeviitu, kuna viimastest osa oli valele poole keeratud. Ha ha, väga naljakas.

Teekond raja algussesse:

Aegviidu ja Liiapeksi vahel on RMK poolt märgistatud Aegviidu-Liiapeksi matkarada mida olen juba ammu tahtnud läbi käia. Eelmisel nädalavahetusel käisingi suure kopastumise poolt motiveerituna raja üksi läbi.

Ei hakka reisikirja siia kirjutama, vaid toon pisut infot.

Rada on tallinlasele ideaalne, sinna ja tagasi saab mugavalt ühistranspordiga, ei pea saateautot organiseerima ega midagi. Liiapeksi poolsesse rajaotsa saab Narva või Rakvere bussiga tulles maha “Loksa Tee” bussipeatuses. Sealt 75m edasi algabki matkarada. Aegviidu otsa saab aga rongiga.

Ise soovitaks läbida rada just  Liiapeksi poolt Aegviidu poole. Seda mitmel põhjusel. Esiteks raja alguse leiab lihtsalt ülesse. Enamik vaatamisväärsusi on siis matka alguses ja lõpuks Aegviitu jõudes oled sa inimasustuses mitte kiirteel.

Raja pikkus on GPSi andmetel umbes 30km mitte 36km nagu muud allikad väidavad. GPSi tracki sain Kristjan-Erikult alpinism.ee blogist. Tracki kasutasin Google Earthist rajaga tutvumiseks juhuks kui märgised osutuvad halvaks. Tegelikkuses osutusid need väga heaks, punased märgid puudel on hiljuti üle värvitud ja kõvemad kurvid on märgistatud teeviitadega. Sel rajal matkamiseks GPSi ega kaarti vaja pole.

Rada on läbitav spordijalatsitega aga soovitaks siiski matkasaapaid - igasugu juurikaid ja ebatasasusi on päris palju. Jalgrattaga raja läbimiseks peab olema päris kõva mees kas sõidutehnikas või ratta lükkamises.

Rada ei maksaks kindlasti läbida ühe päevaga, nagu mina seda tegin, vaid siiski kahe päevaga, põnevaid kohti kus tahaks ringi vaadata, on rajal palju . Ja ööbimine mõne Jussi järve ääres oleks kah päris mõnus. RMK telkimiskohad on väga ilusasti korda tehtud ja puudega varustatud.
Raja suur pluss on tohutu mitmekesisus - igav ei tohiks hakata. Osa maastikku oli täiesti unikaalne, aga minge vaadake ise.

Mina läbisin rada 7 tundi. Põhimõtteliselt saaks seda teha ka 6 tunniga või vähemaga(alpinism.ee mehed ja naised jooksid raja 3 tunniga läbi). Aga seljakotiga arvestaks ma mõlemale päevale 4 või lausa 5 tundi.

Pilte kah:

Liiapeksi-Aegviidu

Kevad on käes ja viimasest blogipostitusest on kuid möödas. Ja nagu ikka ilmade soojenemisega tuleb isu rattaga tööl käia. Mis mis omakorda viib mu mõtted rattaostule.

Varem kui maastikurattasõit oli mu hobi siis käisin igal pool rattaga millel palju käike, tugev raam, tugevad veljed, krobelised kummid, super pidurid ja hea amort. Üle keskmise ratas maastikul sõitmiseks. Ja tegelt on ta mul ikka veel alles.

Nüüd, teades, et maastikurattasõiduga ma enam kunagi ei tegele, tahaks endale head linnaratast. Ja mitte head linnaratast mõttes, et kõige kallimat, vaid tahaks näha kõiki sportrataste arenguid kruvituna linnaratta külge.

Ideaalis oleks selle jalgratta spetsifikatsioon järgmine:

• Kerge alumiinumraam natuke püstisema istasendiga
• Jäik kahvel korraliku ettejooksuga  mitte mingit amorti, veel vähem halba amorti. Pulksirge ning jäik kahvel on samuti kehva.
• Kerged ja tugevad veljed keskmise jämeduse linnakukummiga.
• Head pidurid - minnes tagasi odavatele piduritele hukkuks ma esimesel ristmikul
• Sportlik sadul - kuigi pehme sadul on esimeks kevadiseks sõiduks lahe ei ole ta lahe kui temaga rohkem sõita tahad.
• Soovitavalt ka kerged ja tugevad porikaitsmed  - aga saaks ka ilma(kiirkinnituvatega) hakkama
• Ilma käikudeta või äärmisel juhul rummusisene käiguvahetaja - Tallinnas pole käike minule vaja. Ja mõttetult keerulist tehnikat niisama kaasa tassida ei taha.

Põhimõtteliselt on see, mis ma tahan, kaasaegsetest sportjuppidest kokkupandud “meestekas”. Ratast mis kaaluks väga vähe, oleks loodud puhtalt omaks otstarbeks ja millele poleks ühtegi liigset detaili. Ja kõik detailid mis on oleks kvaliteetsed. Ja ma oleks nõus selle eest ka vastavalt raha maksma.

Noh, Eestist ma sellist ratast leida ei lootnudki, aastaid soovitusi tuttavatele, et mitte osta amordiga ratast on näidanud, et selliseid eestis ei müüda. Veel vähem ootaks leida Eestist sellist kallimat sorti niššikat jalgratast millega eputada ei saa. Ja ma isegi ei viitsi kurta Eesti rattapoodide mõttetu üksluise mitte-valiku pärast.

Olen nüüd terve õhtu netist otsinud sellist ratast ja hetkel olen leidnud ainult ühe mis väga meeldib. Trek Soho S. Kaal mingi teise lehe järgi on 10.3 kilo - see võiks muidugi veel vähem olla aga 10.3 kilo on juba väga kerge jalgratas. Välimus on minu arust samuti tohutult lahe.

Veel on üks variant, Genesis Skyline on väga kerge, kuid mittesobiva isteasendiga. Sellele sarnane on ka Specialized Tricross Singlecross. Lisaks on veel Alta Bikes mis üritabki ainult ühekäigulise turuosa rahuldada.

Lisaks on veel Trek Soho 4.0 - sama raam kui Soho S’il kuid ketaspidurite ja rummusisese vahetajaga. Aga miskipärast ta minus samu tundeid ei tekita..
Lähedale jõuab ka Merida Speeder I8 - sel on küll 8 käiguline rummusisene käiguvahetus ja pisut ülepingutatud disainiga raam. Samas on tal ketaspidurid, mis oleks omaette tore.

Hetkel pole ma rohkem kommertstooteid leidnud. Muidugi alati on variant selline ratas ise kokku panna. Maantee raam, maastiku lenks, ilma käiguvahetajata. Aga kindlasti tekib seal mingeid probleeme. Ja vajab palju nokitsemisaega ja ruumi ning kui esimest ma leiaks, siis teist ei ole mul kuskilt võtta.

Muideks ainuke ratas mida eestist saada oleks on Merida I8.

Otsin edasi…

Update:

Specialized toodab tervet linnarataste seeriat mis järgib täpselt minu kirjeldatud ideed: Specialized Langster  Huvitav idee on see, et tal on taga mõlemal pool hammasratas - üks vabajooksuga, teine mitte. Tagaratta paned alla vastavalt sellele kui suur friik oled Äge. Pilti kah
Aga ka seda pole eestist saada. Specialized pole vist eestist enam üldse esindatud?

… või surnud.

Niisis, istusin väga pehmel diivanil vedelenud naise ultraõhukesele telefonile peale.Tulemus järgmine.

Samsung UGH-U100 + ass

Painutasin tagasi - töötab edasi

Tänu sellele, et Google telefon on ikka veel päris hästi varjatud saladus, on selle kohta päris palju spekulatsioone. Ja muidugi ega mina halvem ole, ka mul on juba esimestest kõlakatest saadik idee selle kohta milline GPhone olla võiks. Laias laastus loodan, et GPhone täidab minu ideed tehnilise poole pealt nagu lootsin, et iPhone täidab mu lootused kasutatavuse osas.
Mis siis mulle ei meeldi tehnilise poole pealt? Lühidalt on point selles, et mul on telefonis internetiühendus ja miskipärast ei kasuta telefon seda üldse ja kõik teenused on telekomispetsiifilised. Loodan, et Google täidab selle lünga.

Aga alustaks siis põhilisest, SMS. SMS on 160 baiti ja maksab paar krooni, 1MB üle interneti maksab max 40krooni. Noh, lihtne arvutus näitab, et SMSi hind on umbes 13000 krooni megabait. Ma ei teagi kas ma peaks siin midagi lisama. Aga ikkagi, lisaks, kui asi oleks internetis siis poleks probleem teha smsi saatmist gruppidele ja poleks ka mingi probleem kui osa grupiliikmetest oleks meililiikmed, msniliikmed vms. Kindlasti oleks sul kuskil korralik logi kõikidest SMSidest mida oled saatnud ja saanud. Ja muidugi ei peaks olema 160 märgi piirangut. Jah, ka hetkel saaks mingi nõmeda javarakenduse teha, aga sellel poleks kahel põhjusel lööki. Esiteks, see on kuskil menüü põhjas ja sigaaeglane. Ja teiseks, sellist teenust on väga raske juurutada mingil suvategijal(Metcalfe law) ning telekomid pole ilmselgelt sellest huvitatud. Näiteks Rate.ee oleks Eestis see kes suudaks sellise asja läbi suruda aga nad on nüüd EMTi omad.

Teiseks, telefoniraamat. Pole mitte mingit põhjust miks see telefoniraamat peab olema nii kõvasti seotud telefoni ja simkaardiga. Telefoniraamat peaks olema internetis, ma võiks saada nime järgi helistada kõigile kelle nime tean, samamoodi saaks ma sealt teada sünnipäevad, meiliaadressid, misiganes. Ja loomulikult ei peaks mind üldse huvitama, kas keegi on numbrit vahetanud või mitte, krt, helistan ju inimesele mitte numbrile. Ilmselt peaks lisaväärtuse saamiseks seda kuidagi piirama või siduma gmaili või orkutiga, aga need on detailid. Jah, selge see, et mingi puhverdamine telefoni/simile peab olema, aga see on tehniline detail millest kasutaja ei peaks midagi teadma.

Kolmandaks, MMS, miks ei saa pilte ja filme lihtsalt picasawebi saata ja selle kohta automaatselt inimestele kas meilile, sõnumina, msni mingi teate saata. Tahan vaatan arvutist suurelt ekraanilt või tahan vaatan telefonist. Jah see on ka hetkel kuidagi tehtav, aga lihtsalt ebamugav kasutada.
Muud interneti teenused peaks kah olema paremini telefoniga integreeritud, mugavamad ja kiiremad. Mitte nagu hetkel, kus kõik teenused on tulnud rõvedalt tagantjärele featuriidiga nakatades, nagu ka kõik muu mis hetkel telefonis on.

Ja muideks kõik see tähendaks ka seda, et sa saad oma ameerika sõbrale saata smsi/pildi sama kallilt kui eesti sõbrale. Internet noh. See tähendab, et ka Google
teeb mingid normaalsed APId kõikide nende teenuste kasutamiseks, mitte nagu hetkel on.

Ja loomulikult, ka telefoni API peaks olema vaba ja loomulikult võiks telefon linuxit jooksutada. Kaua võib neid võimatuid telefoniapisi kasutada.

Muidugi, üks suur miinus kogu selle asja juures on see, et Google toob ilmselt meie telefonidesse reklaamid.

Noh, nüüd jääb ainult oodata ja vaadata palju mu mu visioon reaalsusega kokku langeb.

Täna trollis märkasin, et ajalehes oli midagi lõhnakõnedest juttu, mis tuletas mulle meelde, EMTi reklaami. Kuigi reklaam oli lahe nagu EMTi reklaamid ikka näen lõhnakõnedega seoses päris mitut probleemi ja vasturääkivust.

Esiteks alustaks sellest, et ma ei tahaks suvaliste inimeste hingeõhku nuusutada. Hea küll, selle lahendaks lõhnapäästikuga mida saaks kasutada juhul kui tahad kellelegi lõhna saata.

Teiseks lõhnaspäm/nali, kuigi telefon ei ole nii väga anonüümne ja spämmi tase on madal võib ikkagi juhtuda, et sõber saadab sulle mingi okselõhna. Teiseks, lõhna saaks ju ka “progeda” - nii võib ka juhtuda, et sulle saadetakse mingi HüperOkseGoatseTubgirl lõhn roosilõhna nime all. Siinkohal peab telefonil mingi kaitse olema, olen keemias suhteliselt nõrk ja ei tea kui lihtne/keeruline see oleks.

Kolmandaks efekt? Jällegi keemias nõrk inimene, arvan, et kui keegi saadaks mulle pädeva kloroformi lõhna siis peaks ma ju ära minestama? Või siis mõtleks mõne ravimtaime suitsu lõhna peale Noh, liiga lihtne ainete süntees poleks vist legaalne enivei

Ja lõpetuseks, reklaamis oli lõhnapood?! Mis selle point sel juhul oleks? Kui lõhna saaks mingist seadmest tekitada, siis pole ju probleem teha mingi iSmell seade kuhu saad oma iPerfume poest lõhnu laadida. Ja kui mõni elitistlik lõhnapood oleks olemas, siis kindel on see, et piraatluse vastase võitluse nime all ei lastaks sind lõhnatelefoniga sinna sisse.

Ja muidugi kui tehnoloogia on olemas siis leviks see igale poole ja siinkohal läheks teema eriti valusaks, lõhna popupid veebilehtedel, vere lõhn kinos. Jne jne, päris rõvedaks läheks internet ära.

Igaüks kujutagu nüüd oma rikutuse järgi asju edasi

Update:

See pole enam üldse naljakas. iSmell on täitsa olemas juba Ja ka teisi sarnaseid tooteid.